15. päev

.................................................................................................

JALTA-SEVASTOOPOL

Hommikul kell 10 läks buss Sevastoopoli poole teele. Veider, aga ka sellele müüdi seisukohti, kuigi sõit kestis tund ja nelikümmend minutit. Sevastoopol oli juba kaugelt vaadates midagi hoopis massiivsemat, kui seni näinud olime. Linna sõitsime sisse plokkmajade linnaosa kaudu ja maju oli ikka korralikult. Kuna ma teadsin ka seda, et Sevastoopolis ei tunta korteri pakkumise traditsioone majaseintel, vaid hoopis kuulutustena lehes, siis võttis see kergelt kõhedaks. Ikka harjunud ju lihtsamalt läbi saama.

Bussijaamas ootas meid kolm tädi, sildid kenasti valmis pandud. Tegemist oli omamoodi komandopunktiga, kus tädidel oli x kogus infot ümbruskonna sobivate korterite kohta, nemad siis helistasid ning omanik lippas kohale ja viis huvilised kohta vaatama. Muidugi oli neil endi sõnul korralikke kolmetoalisi ka. Pärast üht kõnet jõudis kohale viisakalt riides daam, kelle kohta vahendustädid ütlesid, et vaat korter on korralik, kui omanik normaalselt riides on. Anti, Piret ja Triin läksid seda igaks juhuks vaatama, kuigi see pidi olema viie minuti autosõidu kaugusel. Noh, oma silm on kuningas, või kuidas öeldaksegi.

HETK BUSSIJAAMAST

Meie samal ajal vaatasime, mida kohalik kaubandusvõrk meile pakub. Pakkus 400 grammi imehead borši. Vahepeal tädide juures luurel käimine tasus infoga, et kesklinnas saab 60 dollariga vaid ühetoalise korteri ja seal on nii koledad hinnad, et tulgu me heaga nende käest üürima. Siis saabusid korterijahtijad. Korteril oli tõepoolest kolm tuba, aga üks neist oli nii väike, et sinna ei saanuks mingi nipiga teisest toast kaht voodit vedada. Ja asukoht oli veidi kaugemal kui "viis minutit autoga" -- umbes nii nagu kesklinn Kristiinest. Mida oligi tarvis tõestada. :) Tädi olevat pärast huvi raugemist uurinud, et nii, kes mu sõidupileti kinni maksab. Urrurr...

Seejärel võtsime kasutusse plaani B:
- ostsime Sevastoopoli kaardi
- ostsime turismibrošüürid (seal hostelid kirjas, plaan C jaoks)
- ostsime kuulutustelehe

Ja algaski helistamine. Kuigi Lauri ütles varem tagasihoidlikult, et tema vene keel on enam kui kasin, sai kõnesid kuulates selgeks, et ta jagab vene keelest oluliselt rohkem kui meie. Siiski sattus ta esmalt tädi otsa, kes tema vigu piinliku täpsusega parandas ja uuris, kas tõepoolest parema vene keele oskusega inimest juures pole. Tädil oli korter tegelikult väga heas kohas, aga kuue inimese mainimise peale tegi ta kurja häält, nõudis öö eest 150 dollarit ja lubas "vaid vaatama". No ei ole mõtet minna ju...

Seejärel läks kõne mingile maaklerile, kellele tuli pakkumistevaliku saamiseks 50 minuti pärast tagasi helistada. Samas ütles ta, et me ise ikka veel pakkumisi võtaksime. Ise ta helistada ei tahtnud -- väljamaa numbrile helistamine ju kallis. Vahepeal võtsime kõne naismaaklerile, kes lubas pakkumisi leida 20 minutiga. Ootasime. Helistasime talle tagasi. Ta oli leidnud pakkumise 120 dollariga, korter kesklinnas, kuuele, ja pakkus kokkusaamiskohana välja McDonald'si. Jeerum, kus see on? Einoh, ainult üks Sevastoopolis ongi, ja see üks on otse kesklinnas.

AASTA TUVI

Sibasime trolli peale, kus tegutses tädi, kes müüb pileteid. Sõit oli igavesti vahva. Troll oli selline, nagu meil Vene ajal ringi sõitsid. Mina istusin peaaegu juhi juures, ees istus onkel ja tema lapselaps. Ühel energilisemal pöördel (ka neid oli selles pidevas ummikus) kukkus onkli sülest tops munadega maha. Minu vastas istuv tädike, prillid sama suured kui tema roosaks värvitud huuled, elas hääletult kaasa. Piret ütles, et tagapool oli ka õnnetusest emotsionaalselt osa võetud. Einoh, mõni muna jäi ikka terveks kah!

Parkisime end Maci ja kohe varsti saabus ka maakler, kena nooremapoolne naine, kaasas teine omasugune. Mina, Lauri ja Piret läksime kaasa, ülejäänud jäid läänelikku luksust nautima. Astusime veidi üle saja meetri edasi ja jõudsime siseõue. Hoone fassaad oli suhteliselt lagunenud, trepikoda kiibakas, teisel korrusel aken katki visatud. Korteriuks oli paljutõotav -- korraliku lukuga ja korralikult puust. Ja siis tuli korter. Noh, 120 dollarit oli see igal juhul väärt. Kolm tuba: esimene väiksem, külaliste jaoks mõeldud magamistuba arvatavasti, teine hiiglasuur magamistuba suure kapi ja korraliku töölauaga, ja kolmas n-ö istumistuba, kus aknad maani, lagi taevasiniseks toonitud ja kõikjal taimed, keset tuba diivan, mis käis lahti. Siis köök, kus olid tavapärased asjad ehk pliit, röster, veekeetja, külmkapp, ja siis erilised asjad: nõudepesumasin, ahi, teler (kus oli ka valvekaamera, nii et tegelikult saab sissepääsul kogu aeg silma peal hoida), filtriga kraan, lisafiltriga kraan ja mineraalveekraan. Siis vannituba, mis oli sama suur kui meil varasemate korterite üks tuba, ning kus olid pesumasin, vann ja dušikabiin (kus oli massaažidušš ja vett sai reguleerida kraadi järgi). Siis rõdu, kus sai toolil tšillides õhtut nautida. Ja lõpetuseks aatriumi-laadne koridor, mille ühes sopis oli diivan ja tugitool, teises otsas aga peeglilaud ja toolike. Oijah... Vastutasuks nõuti 120 dollarit öö eest, maakleritele 10 dollarit teenustasu ja üht isikut tõendavat dokumenti (iseenesest riskantne, aga õnneks oli pass varus olemas). Tubade jagamine käis loosi teel ning kõik said lemmiktoad.

LUUREANDMED TAGALAS OLIJATELE

Raha vastu võtnud tädi ütles, et omanik tuleb kella seitsmeks ja annab siis kätte ka puhta voodipesu ning tutvustab korterit (selleks hetkeks ei olnud meil umbkaudsetki aimu, mis värk kraanidega on näiteks). Võtsime selle teadmiseks ja läksime vaatama, kuidas Sevastoopolis merega lugu on.

Sevastoopolis on merd küll, aga see on peidetud betoonranna äärde. Ehk siis -- ujumine käib kesklinna pool nõnda, et paned oma kodinad betoonäärele (umbes nagu meil sadamas on) ning sealt lähevad siis väikesed redelid vette. Vahetuskabiinid olid ka põnevad, aga see-eest geniaalsed. Miks peaks riideid vahetama üks inimene korraga? Kavalam oleks teha ju naiste ja meeste vahetusruum eraldi ning hästi suur, et inimesi enam sisse mahuks.

LAINED ON MEIL SIIN KÄRSITUD

Kella seitsmeks laekusime koju, kaasas kohalikust poest ostetud joogikraam. Pool kaheksa ei olnud tädist ikka veel midagi kuulda. Lauri võttis viisaka kõne. Tädi oli teispool toru juba meeldivalt švipsis, teatas, et tal mehe sõbrad tulid linna üle hulga aja ja nad on linna peal, ning lubas, et me võime talle suvalisel ajal helistada, küll ta siis alla tuleb -- tema kodu on korrus kõrgemal.

No kella 23 paiku oligi ta siis ukse taga. Mina ja Anti olime suht häiritud olemisega juba, sest puudu oli voodipesu ja padi. Kui aga tädi uksest sisse sai, lahtus urinatuju täielikult -- ta oli lihtsalt nii avatud, jutukas ja positiivne, et ei osanudki paha nägu teha. Esmalt etles ta meile teemat "kuidas pesumasin töötab", siis tuiskas kööki, näitas kristalnaja ja mineralnaja vada kraanid ette. Kõik vidinad tutvustatud, lippas ta tahatuppa ja naasis sealt viinapudeliga, veinipudeliga ja pitsidega. No 20 minutit korteris oldud -- aeg sõpruse ja ilusa tuleviku terviseks juua. :) Mihkli välja toodud Vana Tallinna peale reageeris ta sama tormiliselt kui varem see giid, kellele pudeli kinkisime. No ja siis võtsime ühe korra terviseks, siis teise, kolmanda... Seejärel hakkas ta rääkima, kuidas ta oma sünnipäeva pidas. Järgneva tunniajase agara vehklemisega vürtsitatud monoloogi ajal saime teada, kuidas ta oma sünnipäeval Suures Kanjonis ronimas käis ja kui raske see oli. Ja siis veel Viktor ja tema mikrokas...

Kella poole ühe ajal algas tädirahu.

bussisõit Jalta-Sevastoopol 25 UAH
400 g borši Sevastoopoli bussijaamas 8 UAH
Sevastoopolis trollisõit 0,75 UAH
ööbimine lukskorteris kesklinnas 130 USD/öö