18. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL-CHERSONESOS-SEVASTOOPOL

Sünnipäevahommik! Eelmise aasta Lõuna-Eestist siis seekord veelgi enam lõunasse. Võtsime Mihkliga kaksi olemise päeva ning otsustasime veereda Chersonesosesse, esiteks seetõttu, et veerandsada tundus seda kuidagi nõudvat, teiseks seepärast, et ma olen alati ogaralt vaimustunud olnud Vana-Kreekast ja Vana-Roomast.

Sevastoopolist vasakule jääv vanade kreeklaste, itaallaste ja uuem, venelaste linn ühendub Sevastoopoliga trollibussiliini 6 abil. Triini ja Lauri jutt kiirest sinnajõudmisest ei pidanud paika -- sõidetud 15-20 minutit puupüsti täis trollis möödus lõppematutes ummikutes, saateks tilkuv higi ja kaasreisijate kehaaroomid. Eks kõik asjad lõppe kunagi, ka halvad, ning jõudsimegi Uljanovi tänavale -- ei vaja vist täpsustamist, millise Uljanoviga tegemist? --, ronisime treppidest üles, keerasime ausamba juurest paremale ja eesmärk hakkaski paistma. Läbitud ala võib vast võrrelda Mustamäe ja Nõmme ristsugutisega. Seal oli nii viiekordseid plokkmaju kui ka eramajakesi, mida ümbritsesid kättesaadavatest materjalidest püstitatud aiad, sekka garaaže ja palavuses jalutavad keskealised mehed.

Väravas müügil olev oluliselt üle 5 grivna maksev ingliskeelne kaart oli koledal kombel reklaami täis, seetõttu otsustasime konkreetsema venekeelse kaardi kasuks, kohati võis aga aru saada vaid sellest, mis ajastu hoonetega tegemist. Alustasime keskaegsete müüridega otse kassa kõrvalt. Kuumus oli täiesti hullumeelne, sest varemete ümbruses tavaliselt just suuri varju pakkuvaid puid ei kasva. Esmane entusiastlik maailmaavastamisvaim asendus kiirelt sööstudega varjust päikese kätte ja tagasi. Mihkel leidis, et aitab, ja võttis särgi seljast. Sellele järgnes kohe kuri karistus: kui me varemete juurest suurele teele tagasi keerasime ja sammud keset varemete ala ehitatud õigeusu kiriku poole seadsime, pidas meid kinni täitsa sapsus mees, kes nõudis viivitamatut särgi selgapanekut argumendiga "see siin pole rand". No töömeeste ja vastu tulevate kuttide jaoks küll oli...

Taas ontlikult riides, läksime kiriku juurde. Oh üllatust, et see just templi varemete kõrval asus, eksole. Kirikus käimisest loobusime, sest enda riidesse mähkimine (sääred, õlad jms varjatud) tundus natukene liiga suur pingutus olevat.

SEMIOOTIKUTEL OLEKS ÜTLEMIST

Edasi võtsime suuna vana Kreeka linna peatänavale. Otse ei saanud, sest kiriku aed oli ees. Tänavatelt olid ammu kadunud igasugused kivid, majade müürid kahanenud 30-50 sentimeetri kõrguseni ja kõikjal kasvasid ohakad. Mere ääres oleva templi juures polnud isegi sambakohti alles, kuigi kaardile olid need selgesti märgitud. Kui Pompeis tundub genius loci't päris palju alles olevat, siis siin võis nautida ainult fakti, et ajas kaob kõik...

NIIPALJU SIIS BASIILIKAST

Esimene rand oligi mere ääres. Kaugelt vaadates tundus kivine, aga kena sinise veega. Vahepeale jäi veel mingi ristidega ehitis. Nagu Mihkel ütles, et lagunenud on kõik, välja arvatud ristiusuga seotu, mis on üles ehitatud, kulda ja karda täis. Ranna juurest liikusimegi edasi taas varemetele, sedakorda keskaegsetele, kus oli olemas isegi üks väike säilinud võlv ja mosaiigiga põrand. Kuna palavus võttis täiesti talumatu oleku, tegime puude all väikese peatuse, kogusime ennast ja läksime trepist üles hoonesse, kus oli avatud hologrammide näitus Kreeka ehetest ja säilinud asjadest. Täitsa lahe.

AINULT PILT...

Kuna me juba nii tsentrisse tulime, käisime ka põhiliste muuseumihoonete juures. Antiikaegse linna muuseum oli remondis! Einoh, eriline õnn, eksole... Läksime siis keskaega vaatama. Peamiselt eksponeeriti relvi ja kivilahmakaid, sekka ehteid, plaate, sambaid ja linna rekonstruktsioone. Muuseumis asuvas raamatupoes uurisime tädikese käest, kas antiikaja kohta DVD-sid või raamatuid on. Tädi soovitas agaralt kogu ajalugu tutvustavat kraami ja meie jätkuva vanema aja soovi kohta teatas lõpuks pettunult, et kui me tõesti a i n u l t seda tahame, siis vaat see DVD läheb loosi. No tegelikult oli meie järjepidevus arvatavasti suhteliselt haruldane, sest arvestada tuleb sellega, et õigeusu vastuvõtmise koha pealt on Chersonesos venelastele eriliselt oluline koht ja põhiosa külastajatest just selles plaanis seda piirkonda vaatamas käibki.

Pea muuseumi täis, läksime randa. Alguses ronisime üle mäe kõige vasakpoolsemat randa vaatama, aga see oli järsaku all ja ronida ei olnud sellises kuumuses ka suurt viitsimist. Seega otsustasime keskmise kasuks.

Esimene pauk oli see, et pooled vees olijad olid varustatud prillide ja toruga ning uurisid merepõhja. Põhjus lihtne: selles lahesopis kees hull elu. Kivide vahel sooja vee sopikestes ronisid krabid, igal pool lasid ringi kalad ja näha võis ka tigusid meenutavaid elukaid. Põhimõtteliselt võiks selles lahes gerald-durrelliku päeva veeta, vaadates, kuidas krabid omaette sõrgadega poksivad, kiviurust küljetsi välja ronivad, kiiresti üle merepõhja kappavad ning kalad soojas vees lihtsalt hõljuvad. Kuigi merepõhi ise ei olnud midagi väga veetlevat -- kui just kividest, vetikatest ja palja jalaga potentsiaalsest krabide peal jalutamisest mõnu ei tunne --, oli see minu jaoks kõige-kõige kaunim rand, kus ma Krimmis üldse käisin. Vesi paistis jube hästi läbi ning ujudes sai kalaparvi jälgida. Ujumisprillid olid aga kodus kotis, sest ei teadnud neid ju kaasa võtta...



Selle pildi kommentaariks: rohkem pilte ei ole, sest kõik püüded krabisid pildi peale saada jooksid liiva (kivvi?). Krabid on lihtsalt nõnda leebed kartlikud loomakesed, et kui nad hakkasidki kivide vahel kappama, suutsid nad seda teha kiiremini, kui Mihkel filmikaamera niigi nõrgukese fotokaga nad fookusesse suutis saada. Aga krabisid oli seal küll, ja palju. Ausõna!

Kui ujumisriided olid enam-vähem ära kuivanud, läksime hologrammide muuseumi tagasi, sest mulle oli silma jäänud üks imekena kivikestega kee. Müüja ütles, et tegemist on Pribaltikast pärit lihvimata merevaigu tükkidest tehtud keega. No viime ta siis sinna tagasi!

Alles õhtul tuli meelde, et tegelikult pidime ju ka otse väravate juures asuva amfiteatri juurest ka läbi minema. Noh, see selleks.

Trolliga linna sõites kõnetas meid üks mees, kes küsis kohe, kas oleme Eestist. Ta olla Eestis neli esimest klassi õppinud ja siis ära läinud. Lahe igal juhul, et kordki pakutakse kohe Eestit, mitte Baltimaid või siis Poolat.

KRAAD KELLA 18 PAIKU

Õhtul tegime kodus piduliku ja tõeliselt domašnije kuhnja keedukartuli, ahjuvorsti ja tomati-basiiliku-tilli-sibulasalatiga, saateks Massandra Cabernet, mis on muide üks igavesti vahva vein. Sevastoopoli turg rokib ka igal juhul. :)

Poole söömise pealt hüppas sisse tädi, kes soovis rõdult linu korjata (hm, kaks päeva on need väljas olnud ja nüüd kell 21, kui meie oleme kindlalt kodus, vaja neid korjata?), aga Mihkel tõkestas ta tee ja saatis ta kenasti puu taha.

Chersonesos 10 UAH (kaamerapilet 10 UAH)
Chersonesose kaart 5 UAH
Chersonesose antiikajaloo DVD 40 UAH
Chersonesose alal Nestea, vesi, persikumahl kokku 25 UAH
Massandra Cabernet 0,75 l 29 UAH
kartulikilo 3-5 UAH