*Artek*

Okei, ma usun, et see linn enam nii tubli linn ei ole, nagu ta kunagi ühel punasel ajal oli, ja ega tegelikult suurt midagi öelda ei ole, aga järgnev tuli lihtsalt kirja panna :)))

Koos nõukogude lastega, kes on sõitnud Artekisse kõigist liiduvabariikidest, näitavad neil pidustustel oma andeid ka lapsed raja tagant. Nad on nüüd Artekis peaaegu alatised külalised. Siin on viibinud lapsi Prantsusmaalt, Soomest, Hispaaniast ja Kreekast. Ent kõige sagedamad külalised on siin rahvademokraatiamaade pioneerid. Nad sõidavad siia salkadena. Missuguse rõõmsa erutusega panevad nad esmakordselt selga Arteki vormiriided ja kaela Nõukogude pioneeri kaelaräti, missuguse ahne huviga tungivad nad kõigesse, mis puudutab nõukogude laste elu, õpinguid ja puhkust. Koos nõukogude pioneeridega seisavad nad hommikrivis punase lipu juures, koos teevad matku ja ekskursioone, koos meisterdavad mudeleid, koos laulavad pioneerilaule. Nii tekib ja areneb tugev sõprus siin- ja sealpool piire elavate laste vahel. See sõprus ei unune kunagi.

(Vera Vetlina "Krimmi reisid", Eesti Riiklik Kirjastus 1958, lk 421)

(kodulehekülg)