20. päev

.................................................................................................

SIMFEROPOL-TALLINN

Poole kümneks jõudsime lennujaama. Seal vaatasime esmalt raha raiskava pilguga ringi -- mina suutsin 100 grivnaga osta raamatu Krimmi kohta (kuidas ma küll sellist raamatut otsisin...) --, vahetasime raha dollariteks, andsime pakid ära ja suundusime transiitalasse.

Varasem nali selle kohta, et minu passis puuduv Ukraina tempel jätab mind igaveseks Krimmi, osutus esimesel pilgul tõeks. Astusin putka juurde, mille tädi oli just avanud, andsin piletid ja passi ning jäin ootele. Tädi vaatas pabereid, siis hakkas oma leti all nokitsema. Kortsutas kulmu, sabistas veel ja lahkus siis putkast kõrvalputkasse. Sealne valvur hakkas ka sahmima. Siis tuli tädi korraks tagasi ja astus seejärel teises suunas minema. Putkast läbi saanud Mihkel vaatas kaugemalt, et mis värk on. Kehitasin õlgu. Möödus minut. Liigutasin varbaid ja püüdsin väga mittekahtlustäratavalt käituda. Tädi tuli tagasi. Tal oli templilöömismassin kuhugi kadunud, aga nüüd oli ta selle viimaks üles leidnud. :))

Lennukisõidu algus oli väga tore. Kapten muheles ja teatas, et Tallinnas on 16 kraadi ja ilus ilm. Mhmh, nagu see lohutaks...

Aga maabudes oli ilm ilus küll.

BLOGIB

ingliskeelne reisiraamat Krimmi kohta 100 UAH

19. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL-SIMFEROPOL

Hommikul pakkisime asjad kokku, tühjendasime kapi jääkidest (mis tähendas muidugi järjekordset enda mahlast oimetuks joomist) ning jäime tädi ootama. Tädi saabus, uuris, kuhu minek, ja pakkus välja, et teeb meile veel ühe päeva 100 dollariga ning orgunnib õige päeva hommikul marsa otse lennujaama. Simferopol on ju tolmune linn, Sevastoopol aga paradiis. No sellega ei jää tõesti muud üle kui nõustuda, aga aitäh, ei.

Simferopolisse mineva bussi peale saime napikaga, sest buss pidi meie saabudes seitsme minuti pärast välja minema. Lahkus siiski hiljem, aga vähemasti välja müüduna. Sõit ise oli tuntavalt hüvasti jättev -- sellist sõitu ja mägede vahel kulgemist ju rohkem tulekul polnud. Mäedki said poole poolsaare peal otsa ning järgnesid kauguses kumavad mäed, palav õhk ja igav tee.

Simferopolisse sissesõit oli igati põnev. Kui mujal oli liiklus jube, siis Simfis seda lihtsalt polnudki. Ühel hetkel keeras juht jaama alale, sinnasamma, kust me pea kolm nädalat tagasi taksojuhtide seast läbi murdsime, ja siis algas bussipadrik, kus oli see täiesti x-suunas sõitvaid autosid. Kogu selle tohuvabohu sees jooksid ringi pakkidega inimesed, kes olid just bussist pääsenud. Õhku ei olnud, sest buss ju ei liikunud. (Muide, varem soojal maal ringi liikudes ei osanud ma ettegi kujutada, et saab ka konditsioneerita -- aga näe, saab!) Juht signaalitas pidevalt ja liikus kümne minuti jooksul ligi paar meetrit. Lõpuks lõi temagi käega ja lasi ka meid välja.

Istusime Maci maha, et teha vetsupaus. Naiste poolel oli ränk saba. Meeste poolel algas aga koristamine, kuid Anti trügis julmalt läbi ja pääses löögile. 20 päeva Krimmis õpetab nii mõndagi -- veidikene koleda häälega karjumist ja küünarnukkide abil trügimist on elukoolist vaid killuke. Tühjendamised tühjendatud, parkisime taas koormad selga ja läksime uurima, kuidas Simferopolist lennuväljale saab. Teadmiseks siis seda, et Simfi lennuväli asub linnast veidi väljas ja sinna viivad jalad, bussid ja autod. Päevasel ajal tundus kavalaim viis ikkagi buss üles leida. Teada oli, et buss läheb kuskilt raudteejaama lähedalt, selles mõttes on linnad ikka ühed igavesti loogilised asja, noh, välja arvatud need linnad, kus loogikat pole.

Esimesena pöördusime info saamiseks putkasse, kust saime tädikese käevehkimise järgi aru, et tuleb kesklinna poole minna. Hakkasime minema, vahepeale jäi hirmus inimesi täis tänav, hullumeelne liiklus, röögatu palavus ja aina raskemaks minevad kotid. Kui ligi sada meetrit kõnnitud, tuli suunda täpsustada -- ja tuli välja, et peatus on sealsamas ja numbergi olemas. Peatuses ootas hirmus hunnik inimesi ja kogu aeg sibasid mööda marsad, nii et tuli aktiivselt bussi peale saamise tarbeks pidevalt silmadega töötada.

Bussis sõit oli taas üks neist "eriti põnevatest" sõitudest. Seekord oli lisaks puupüsti-täis-tegurile lisatud essukanti-palavuse-tegur ja kotid-seljas-sest-maha-neid-ei-mahu-panema-tegur. Ligi 20-minutine sõit tähendas siis seda, et ligi 10 minuti pärast võis aega veeta vaadates, kuidas käsi lihtlabaselt leemendas ja vett naha pealt maha tilkus. Torudest kinnihoidmine läks ka keerulisemaks. :)

Lennujaam on oaasike keset kõrbe, kuigi see oaas on üllatavalt nõukogudeaegne. Valge seina peal bareljeefil siputasid taevaavarustes ringi kosmonaudid, skafandrid seljas, väga meeliülendav. Infopunktis saime teada, et kui ei mõista vene keelt igast asendist ja tahad hotellide kohta mingit asja sel põhjusel üle küsida, oled sa õigustatult ära teeninud sõimu ajaraiskamise eest. Mis sest, et lennujaam oli pooltühi ja seljataga järjekorda polnud.

KOSMONAUT ÜTLEB TERE :)

Igal juhul on Simfi lennuvälja juures kaks hotelli. Krimmi mõistes on need räigelt luksuslikud, meie mõttes aga hosteli-mõõtu asjandused. Helistades selgus, et kohtadega on kitsas käes ja peab kodinatega kohe hullult jooksma hakkama. Noh, kurat, katuse all ja asjadest ilmajäämise potentsiaaliga tahaks ikka ööbida, nii et urisesime siis natukene ja panime higi lennates lennujaamast minema. Esimene hotell oli kolm korda kallim kui teine, teine aga ühendatud tubadega ja ... kolm korda odavam. Kiire jagunemine, söömine ja linna.

GOSTINITSA PARADISE

Simferopol kui Krimmi kaubanduslik ja transpordiline keskpunkt meenutab veidikene Viljandit. Palju on puumaju ja vaikust -- seda siis piirkonnas, mis jääb rongijaama ja kesklinna (s.t kaubakeskuste ja kõrgete hoonetega palistatud tänavate) vahele. Paar põnevat momenti...

Jalakäijate tänav on raskelt tervitatav piirkond, nimelt on see üllatavalt suur ja seal tõepoolest ei sõida üldse autosid, tänavad on korda tehtud ja inimesed tatsavad ringi. Üllatav, et selline issandaime Krimmi sattus. Huvitav oleks selle tekkimise tausta uurida, sest selline nali läheb harva läbi.

JALAKÄIJATE TÄNAVA ALGUS

Jalakäijate tänava rongijaama-poolses otsas on hirmus kõrge tume hoone, mingi valitsuse värk, võis sildilt lugedes aru saada. Ilmselgelt ulmefilmilikku arhitektuuri -- siseõu ümbritsetud kõrgete sammastega, domineerivad tumedad kandilised lakoonilised vormid -- ilmestavad purskkaevud, mis töötavad sellise intensiivsusega ja sõltuvad tuulest (kuna ala on kõrgemal, on tuult palju ja selle suund on täiesti ettearvamatu), et nende ääres oleks eriti kuumal ajal jube lahe mängida loomingulist mängu "Jookse ja vetti" (või "Vetti ja jookse"). Ainuke konks on selles, et keset seda veepurskamist on paigaldatud silt, mis hoiatab selle veega kokku puutumise eest.

Linna keskväljakul, suure püramiidi juures, asub kaubanduskeskus. Peale kila-kola leiab sealt ka toidupoe. Mitte tavapärase, vaid sellise, nagu seda Eestis iga vähegi linnalikuma linna kõrvaltänaval supermarketi nime all esineb. Sellist imelist kohta polnud me näinud umbkaudu alates Ukrainasse tulekust. Nii madalat arbuuside kilohinda ka mitte, kuigi kvaliteet andis ikka hullult soovida. Vähemasti olid nad mingil määral aru saanud, et turism on lahe, ja pannud müügile Kiievi vms Ukraina linnade nimedega suuri šokolaadikarpe.

Seejärel pidasime teistega kokkusaamise tarbeks Antiga rekordilisi kõnesid. Kuna meil oli kaart, neil ei olnud ja nad olid kesklinnas, oli loogiline, et tuli orienteeruda suurte või silmapaistvate asjade järgi. Istuva Lenini kuju ei öelnud meile midagi, kui aga veidike aega mööda läks, ühendasid nemad ära, mis loom on püramiid, ja seal me siis kohtusimegi. Triin ja Piret olid läinud kaasa replica-hullusega -- täiesti mõistetav, et kui iga päev inimestega kohtudes näed neid, hakkavad need varem või hiljem meeldima.

MITTE JUST KÕIGE ÕNNESTUNUM TOIDUREKLAAM

Sööma plaanisime minna kuhugi lahedasse kohta. Jalakäijate tänava peal olid peamiselt joomakohad, kus pakuti parimal juhul seljankat, seega pidime leidma mingi sees oleva platsiga koha. Viimne õhtusöömaaeg oli küll kenas kohas, aga see-eest halva teeninduse koha pealt eeskujulik. Friikartulid asendasid domašnije kartuleid ja herneid ühele jagus, teisele aga mitte jne. Aga mis ikka viriseda -- kõht ju nagu tühjaks ei jäänud. Höhö...

Õhtusest kojuminekust kujunes aga mälestuste varakambri ühe eksponaadi kandidaat. Trollid kesklinnast enam üheksa-kümne paiku ei läinud -- selle tõdemuseni jõudsime siis, kui 10 minuti ootamise järel ei olnud meist möödunud ükski troll. Noh, nurga taga käis ränk marsamajandus, läksime siis neid luurama. Sealt ei läinud lennujaama muidugi ühtegi marsat, seega tuli haarata marsa, mis läheb vähemasti lennujaama p o o l e. Maha läksime sealsamas, kust päeval marsa peale hüppasime, nii et seis oli lootusrikas. Esimene viis minutit hüppasime kogu aeg, kui mingi marsa sisse tuli. Aga seda marsat, mis õiget numbrit kannaks, ei olnud. Keegi ei osanud öelda ka, kas marsat veel läheb või mitte, aga kuna oli soe, siis kannatas seista küll, nii et ootasime siis edasi -- taksoga saaks ju alati ka minna.

Mööda sõitvad marsad olid muidugi omaette vaatepilt. Kõik olid puupüsti inimesi täis, ja kui maha tuli mingi arv inimesi, siis peale mahtus täpselt sama arv, sest ei olnud ruumi. Need sõidukid aga kahvatasid esimese meie jaoks parimat numbrit kandva marsa kõrval. Sealt tuli maha vist üks-kaks inimest, nii et me ei mahtunud mingi nipiga peale -- kohalikud jooksid meid lihtsalt maha, viisakus missugune... Aga kui eelnevad olid täis, siis selle kohta võis öelda, et see oli ropult täis. Veidikene liialdades võib öelda, et sees olid inimesed näoga vastu klaasi pressitud. Aga ainult veidike. :)

Siis tuli järgmine ja seekord meie marsa, mina mahtusin ette, teised taha. Pimeduses õiges suunas sõitmine ja vaikne lahkumismeeleolu tekitamine oli omamoodi uinutav, nii et eks ma vaatasin aknast välja ja unistasin. Teised aga samal ajal vennastusid taga kohalikega. Vennastumise täpsemat sisu ma siinkohal täpsustada ei oska, aga ma mäletan, et miski tegi pärast kodu poole vantsides kõigile tõsiselt nalja.

Ja järgneski viimane öö...

bussisõit Sevastoopol-Simferopol 28 UAH
Simferopoli kaart 5 UAH (aga müüakse ka kallimat)
marsa Simferopolis 1 UAH
troll Simferopolis 0,5 UAH
ööbimine Simferpoli lennujaama juures: odavam ca 40 UAH/in, kallim 150 UAH/tuba

18. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL-CHERSONESOS-SEVASTOOPOL

Sünnipäevahommik! Eelmise aasta Lõuna-Eestist siis seekord veelgi enam lõunasse. Võtsime Mihkliga kaksi olemise päeva ning otsustasime veereda Chersonesosesse, esiteks seetõttu, et veerandsada tundus seda kuidagi nõudvat, teiseks seepärast, et ma olen alati ogaralt vaimustunud olnud Vana-Kreekast ja Vana-Roomast.

Sevastoopolist vasakule jääv vanade kreeklaste, itaallaste ja uuem, venelaste linn ühendub Sevastoopoliga trollibussiliini 6 abil. Triini ja Lauri jutt kiirest sinnajõudmisest ei pidanud paika -- sõidetud 15-20 minutit puupüsti täis trollis möödus lõppematutes ummikutes, saateks tilkuv higi ja kaasreisijate kehaaroomid. Eks kõik asjad lõppe kunagi, ka halvad, ning jõudsimegi Uljanovi tänavale -- ei vaja vist täpsustamist, millise Uljanoviga tegemist? --, ronisime treppidest üles, keerasime ausamba juurest paremale ja eesmärk hakkaski paistma. Läbitud ala võib vast võrrelda Mustamäe ja Nõmme ristsugutisega. Seal oli nii viiekordseid plokkmaju kui ka eramajakesi, mida ümbritsesid kättesaadavatest materjalidest püstitatud aiad, sekka garaaže ja palavuses jalutavad keskealised mehed.

Väravas müügil olev oluliselt üle 5 grivna maksev ingliskeelne kaart oli koledal kombel reklaami täis, seetõttu otsustasime konkreetsema venekeelse kaardi kasuks, kohati võis aga aru saada vaid sellest, mis ajastu hoonetega tegemist. Alustasime keskaegsete müüridega otse kassa kõrvalt. Kuumus oli täiesti hullumeelne, sest varemete ümbruses tavaliselt just suuri varju pakkuvaid puid ei kasva. Esmane entusiastlik maailmaavastamisvaim asendus kiirelt sööstudega varjust päikese kätte ja tagasi. Mihkel leidis, et aitab, ja võttis särgi seljast. Sellele järgnes kohe kuri karistus: kui me varemete juurest suurele teele tagasi keerasime ja sammud keset varemete ala ehitatud õigeusu kiriku poole seadsime, pidas meid kinni täitsa sapsus mees, kes nõudis viivitamatut särgi selgapanekut argumendiga "see siin pole rand". No töömeeste ja vastu tulevate kuttide jaoks küll oli...

Taas ontlikult riides, läksime kiriku juurde. Oh üllatust, et see just templi varemete kõrval asus, eksole. Kirikus käimisest loobusime, sest enda riidesse mähkimine (sääred, õlad jms varjatud) tundus natukene liiga suur pingutus olevat.

SEMIOOTIKUTEL OLEKS ÜTLEMIST

Edasi võtsime suuna vana Kreeka linna peatänavale. Otse ei saanud, sest kiriku aed oli ees. Tänavatelt olid ammu kadunud igasugused kivid, majade müürid kahanenud 30-50 sentimeetri kõrguseni ja kõikjal kasvasid ohakad. Mere ääres oleva templi juures polnud isegi sambakohti alles, kuigi kaardile olid need selgesti märgitud. Kui Pompeis tundub genius loci't päris palju alles olevat, siis siin võis nautida ainult fakti, et ajas kaob kõik...

NIIPALJU SIIS BASIILIKAST

Esimene rand oligi mere ääres. Kaugelt vaadates tundus kivine, aga kena sinise veega. Vahepeale jäi veel mingi ristidega ehitis. Nagu Mihkel ütles, et lagunenud on kõik, välja arvatud ristiusuga seotu, mis on üles ehitatud, kulda ja karda täis. Ranna juurest liikusimegi edasi taas varemetele, sedakorda keskaegsetele, kus oli olemas isegi üks väike säilinud võlv ja mosaiigiga põrand. Kuna palavus võttis täiesti talumatu oleku, tegime puude all väikese peatuse, kogusime ennast ja läksime trepist üles hoonesse, kus oli avatud hologrammide näitus Kreeka ehetest ja säilinud asjadest. Täitsa lahe.

AINULT PILT...

Kuna me juba nii tsentrisse tulime, käisime ka põhiliste muuseumihoonete juures. Antiikaegse linna muuseum oli remondis! Einoh, eriline õnn, eksole... Läksime siis keskaega vaatama. Peamiselt eksponeeriti relvi ja kivilahmakaid, sekka ehteid, plaate, sambaid ja linna rekonstruktsioone. Muuseumis asuvas raamatupoes uurisime tädikese käest, kas antiikaja kohta DVD-sid või raamatuid on. Tädi soovitas agaralt kogu ajalugu tutvustavat kraami ja meie jätkuva vanema aja soovi kohta teatas lõpuks pettunult, et kui me tõesti a i n u l t seda tahame, siis vaat see DVD läheb loosi. No tegelikult oli meie järjepidevus arvatavasti suhteliselt haruldane, sest arvestada tuleb sellega, et õigeusu vastuvõtmise koha pealt on Chersonesos venelastele eriliselt oluline koht ja põhiosa külastajatest just selles plaanis seda piirkonda vaatamas käibki.

Pea muuseumi täis, läksime randa. Alguses ronisime üle mäe kõige vasakpoolsemat randa vaatama, aga see oli järsaku all ja ronida ei olnud sellises kuumuses ka suurt viitsimist. Seega otsustasime keskmise kasuks.

Esimene pauk oli see, et pooled vees olijad olid varustatud prillide ja toruga ning uurisid merepõhja. Põhjus lihtne: selles lahesopis kees hull elu. Kivide vahel sooja vee sopikestes ronisid krabid, igal pool lasid ringi kalad ja näha võis ka tigusid meenutavaid elukaid. Põhimõtteliselt võiks selles lahes gerald-durrelliku päeva veeta, vaadates, kuidas krabid omaette sõrgadega poksivad, kiviurust küljetsi välja ronivad, kiiresti üle merepõhja kappavad ning kalad soojas vees lihtsalt hõljuvad. Kuigi merepõhi ise ei olnud midagi väga veetlevat -- kui just kividest, vetikatest ja palja jalaga potentsiaalsest krabide peal jalutamisest mõnu ei tunne --, oli see minu jaoks kõige-kõige kaunim rand, kus ma Krimmis üldse käisin. Vesi paistis jube hästi läbi ning ujudes sai kalaparvi jälgida. Ujumisprillid olid aga kodus kotis, sest ei teadnud neid ju kaasa võtta...



Selle pildi kommentaariks: rohkem pilte ei ole, sest kõik püüded krabisid pildi peale saada jooksid liiva (kivvi?). Krabid on lihtsalt nõnda leebed kartlikud loomakesed, et kui nad hakkasidki kivide vahel kappama, suutsid nad seda teha kiiremini, kui Mihkel filmikaamera niigi nõrgukese fotokaga nad fookusesse suutis saada. Aga krabisid oli seal küll, ja palju. Ausõna!

Kui ujumisriided olid enam-vähem ära kuivanud, läksime hologrammide muuseumi tagasi, sest mulle oli silma jäänud üks imekena kivikestega kee. Müüja ütles, et tegemist on Pribaltikast pärit lihvimata merevaigu tükkidest tehtud keega. No viime ta siis sinna tagasi!

Alles õhtul tuli meelde, et tegelikult pidime ju ka otse väravate juures asuva amfiteatri juurest ka läbi minema. Noh, see selleks.

Trolliga linna sõites kõnetas meid üks mees, kes küsis kohe, kas oleme Eestist. Ta olla Eestis neli esimest klassi õppinud ja siis ära läinud. Lahe igal juhul, et kordki pakutakse kohe Eestit, mitte Baltimaid või siis Poolat.

KRAAD KELLA 18 PAIKU

Õhtul tegime kodus piduliku ja tõeliselt domašnije kuhnja keedukartuli, ahjuvorsti ja tomati-basiiliku-tilli-sibulasalatiga, saateks Massandra Cabernet, mis on muide üks igavesti vahva vein. Sevastoopoli turg rokib ka igal juhul. :)

Poole söömise pealt hüppas sisse tädi, kes soovis rõdult linu korjata (hm, kaks päeva on need väljas olnud ja nüüd kell 21, kui meie oleme kindlalt kodus, vaja neid korjata?), aga Mihkel tõkestas ta tee ja saatis ta kenasti puu taha.

Chersonesos 10 UAH (kaamerapilet 10 UAH)
Chersonesose kaart 5 UAH
Chersonesose antiikajaloo DVD 40 UAH
Chersonesose alal Nestea, vesi, persikumahl kokku 25 UAH
Massandra Cabernet 0,75 l 29 UAH
kartulikilo 3-5 UAH

17. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL-BAHTŠISARAI-SEVASTOOPOL

Minule ja Mihklile algas hommik pool kümme, sest me läksime ostma mälukaarti (149 UAH) ja kaht arbuusi. Jõudsime koju tagasi, tšillisime seal veel pikalt ja jõudsime bussijaama alles kella üheks. Buss oli aga värskelt läinud ja seetõttu pidime veel bussi ka ootama. Ette sõitnud buss oli muidugi lihtsalt hurmav -- kui tavalise katuseluugi ja null-konditsioneeriga bussiga võib veel harjuda, siis SEE buss oli rekordiliselt väikese katuseluugiga, ja kui siia lisada veel juurde, et keskmaal on rannikuga võrreldes hoopis teine kuumus ja päike paistis kogu aeg peale, oli tulemuseks närtsinud Kaja.



Bahtšisarai on suuuur tolmune küla, mis koondub keskse tänava ümber. Ringi tormavad seal marsad, mille peale istudes tuleb uurida, kas khaanilossi-koobaslinna poole ka suund võetakse. Põhimõtteliselt muude marsadega erinevust pole, välja arvatud see, et liikvel on n-ö euroopalikke mosleminaisi, kes on kurguni kinni nööbitud, pearätiga, aga katmata näoga.

Khaaniloss tuletas esmapilgul meelde Istanbulis nähtud paleed, kuid oli palju tagasihoidlikum ja väiksem. No eks Türgi sultan oli üle Euroopa kuulus oma rikkuste, kaasa arvatud naiste poolest... Pilet andis loa käia ringi paremal pool nõupidamistesaalis, purskkaevu juures õues, joonistamistoas, naiste ruumides ja muuseumihoones. Suurde mošeesse, kalmistule ja pargikompleksi me aga sisse ei saanud. Eksponeeritava ja kohati päris tuhmunud mööbli peale vaadates võis vaid oletada, kui uhke see kunagi olnud oli. Siseõues jalutades kuulutati minaretist järjekordset palvust, kui turiste oleks vähem olnud, oleks see andnud veel erilisema hõngu.

HAAREM

Khaanilossi juures asusime järgmist õigele poole sõitvat marsat ootama. Kell oli 17.50, koobaslinn pidi aga kinni pandama kell 20, nii et aega just üleliia ei olnud. Marsajuht näitas käega, et näete, sinnapoole tuleb astuda, meie hüppasime marsast maha ja asusime reipalt näidatud suunas jalutama. Kui olime veidi mööda natukene mäkke tõusvat teed üles läinud, jäi tee peale ette putka, kus müüdi muu nänni vahelt ka koobaslinna pileteid. Sealne tädi arvas, et me võiksime piletid ka koobaslinna väravast osta. 25 minutit kõmpimist hiljem selgus, miks. Kui olime veerand tundi mööda mäge üles roninud ja koobaslinna ikka veel ei paistnud, küsisime ühe tee kõrval nänni müüja käest, kaugel linn on. Tädi ütles rõõmsalt, et 15-20 minutit veel, aga meie longus suunurki nähes ärgitas ikka edasi minema -- nii kaua juba tuldud ju. Triin jäi maha sõbraliku sisalikuga tutvust sobitama, meie aga läksime edasi, mina tuikava peavalu kiuste, ja nagu selgus, asja eest.

SEE EI OLE VEEL KOOBASLINN :)

Linna väravasse jõudes näitas suur silt vasemale, seal aga peatas meid ilmselgelt joobes giid, kes ütles, et grupita sisse ei saa. Nojah, me pöörasime valele poole -- õigele teele juhatasid läbivalt paremale kulgevad ekskursioonigrupid. Linn oli midagi Kappadookia sarnast, tänavate süsteemi poolest meenutas aga Pompeid. Tee äärde jäid mõningad koopad, teeservad olid kõrged, tänavakivis olid pikad sügavad vaod, kõikjal oli lagunenud kivilahmakaid, mille vahele ronida, ja igal pool soojendasid end kivi peal sisalikud.



Teisele poole mäge minnes avanes vapustav vaade mägedele ja orgudele kilomeetrite ulatuses. Vaat see oli Suur Kanjon! Oleks aega rohkem olnud, oleks koopaid enam läbi käinud ja kaugemalt linna uurima läinud.

KOOBASLINNA ELANIKEL OLI MILJONIVAADE...

Seejärel läksime tempokalt alla tagasi, sest viimane buss pidavat koobaslinna juurest minema "20 kandis".

ÕHTUNE PÄIKE HEIDAB TEELE VARJE

Kui me marsat ootasime, tulid lähemale kohalikud, kes uurisid, kuhu me minna tahame, ja olid nõus meid ära viima. Žiguli ja kuus inimest otseteed Sevastoopolisse -- pole probleem! Meie jaoks oli. :) Üks tüüp loobus ja ütles, et marsat niipea ei tule, viis minutit hiljem tuiskas aga marsa kenasti kohale.

Kell 20-21 paiku ei liigu Bahtšisaraist Sevastoopoli poole ühtegi bussi ega rongi. Platsi peal konutas aga n-ö tellimisel marsa, kelle juhid pakkusid, et viivad meid Sevastoopolisse ukse ette 150 grivnaga. Kui me sisse hüppasime, ilmus ei-tea-kust välja terve posu inimesi, kellele müüdi Sevastoopoli pilet 120 grivnaga. Meie kõveraid nägusid tõmbas sirgemaks teadmine, et saame vähemasti otse ukse ette.

Õhtuks tegime domašnije kuhnjat -- kotlette ja makarone maitserohelise ja smetanaga. Maitses hea!

bussisõit Sevastoopol-Bahtšisarai 25 UAH
taksomarsasõit Bahtšisarai-Sevastoopol 150 UAH / 6 in
marsa Bahtšisarais 1 UAH
khaaniloss Bahtšisarais 20 UAH
Tšufut Kale koobaslinn 12 UAH
1,5 l pühitsetud vett 2 UAH

16. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL

Hommikul kell 9 helises uksekell. Ukse taga oli muidugi tädi. Kõik mõmisesid arusaamatuid roppusi ja magasid edasi. Kell 10 helises uksekell uuesti. Selleks ajaks olime enamjaolt silmad lahti saanud ja lasime tädi sisse. Too palus laia naeratuse saatel vabandust, teatas, et tal on vaja võtta gaasinäite, aga sellele vaatamata õnnestus tal mingi nipiga jääda veerandtunniks. Seejärel ta läks ära, aga saabus siis uuesti. Sündis kokkulepe, et kui ta õhtul uuesti uksest sisse murrab, ütleme, et maksime privaatsuse eest ja sooviksime seda saada.

TRIIKIMISPIDU

Triin ja Lauri jäid pelmeene sööma, meie aga läksime rannahommikut tegema. Tädi rääkis eelmisel õhtul Kristallrannale järgnevast rannast, mis on imekauni selge veega ja asub betoonplokkidest edasi. Seda me siis ujumisnäljastena otsima läksimegi. Betoonplokkidele järgnes loogiliselt nende lõpp ja suur silt, kus oli kirjas midagi suurt, punast ja arusaamatut, aga algselt kinni olema pidanud väljapääs andis sisu ka päris hästi edasi. Katkisest müürist läbi saanud, jõudsime randa, kuigi tegelikult saab öelda, et prügimäele -- kõikjal olid mussorihunnikud, vees loksus mingi ollus ja kogu see värk haises.

"TEISE KRIMMI" RAND

Kauguses järgmise kääru taga arvasime olevat järgmise ranna, nii et võtsime reipalt suuna mussorimäkke, et sealt kaugemale vaadata.

Mäele jõudes ei avanenud teisel pool muidugi mitte ühte randa. Olime roninud hiiglaslikule platsile (see muide ei rohetanud, nagu tavaliselt kõik platsid), mille keskel oli monument Sevastoopoli kaitsjatele. Kaitsjad olid dünaamiliselt ründavas poosis. Piret hakkas rääkima Kangro Kalevipojast ja tolle tulevasest suurusest, aga me vaigistasime ta mõttearenduse juba eos.

SEVASTOOPOLI KANGELASLIK KAITSMINE AASTATEL 1941-42

Valvel-joondu pildid tehtud, läksime jätkuvalt randa otsima. Ka järgmise nuka taga ei olnud randa, vaid hoopis jahtklubi. Urisesime, loobusime mõttest ja lonkisime kristallbetoonile tagasi. Seal õnnestus meil kõigil end jõudumööda ära kõrvetada ja prügiseks saada, sest betoonseina kumerad vormid andsid prügivoolule meeldiva liikumissuuna.

MIKS PEAKS RIIDEID VAHETAMA KORRAGA ÜKS NAINE?


KUMMIPAADILAENUTUS

Vahepeal ühendusime Triini-Lauriga, kes olid otsaga jõudnud n-ö Kreeka-randa, ehk siis randa, mis asub Kreeka linna ääres, ja leppisime kokku, et näeme Panorama juures. Panorama on siis see imeloom, kus Anti oli pisikesena käinud ja uuris juba vahepeal, kas see ikka alles on. Meie ei osanud suurt midagi oodata ja kirjeldus "suur lahingustseen" ei tekitanud ka erilisi emotsioone.

JÄRJEKORDNE SAMMAS

Panoramasse jõudmine käis kiiremini, kui me arvata oskasime. Sevastoopol lööb esmapilgul küll oma suurusega, aga kui juba kesklinnas olla ja on veel kiire ka, viskab jala vahemaid nagu niuhti. Panorama hoone oli suur ja ümmargune, meenutades natukene Pisa torni juures olevaid hooneid. Sisse lasti jaokaupa, kuid õnneks ei pidanud kaua ootama. Esimesel korrusel käis liikumine mööda ringi, mille ääres olevates vitriinides asusid sõjaga seotud esemed -- vormid, püssid, kahurid, kuulid jne. Treppi mööda üles minnes avanes aga hiiglaslik silindrikujuline maal, mis läks maa pool edasi ehitatud kaevikuteks, inimesteks ja lahingumäsuks. Üleminek oli aga nii sujuv, et kogu maal jättis ruumilise mulje. Seal keskel alla ja üle teiste peade vaadates võis umbkaudu aimu saada, mida kujutatud oldi. Mõnes mõttes oleks hea olnud, kui taustaks oleks käinud ka heli, aga teisalt see vaikusesse tardumine lõi just erilise meeleolu.

PANORAMA

Pärast Panoramat jalutasime kodu poole tagasi. Esmalt jäi ette Nahhimovi monument. See pandi üles 1800-ndatel, Lenini ajal vahetati välja Lenini kuju vastu (asukoht on tõepoolest hea!), lisati vastu üle tänava igavene tuli, ja taastati hiljem uuesti. Nahhimovi kujust edasi läksime juba Adamsoni loodud uputatud laevade kuju vaatamas. Anti muigas, et kas Adamson laveeris peene huumori piirimail, kui kotka valmistas.

NAHHIMOVIT ARMASTAVAD KA TUVID

Pärast õhtusööki käisime mina ja Mihkel vaatamas Nahhimovi ulitsat. Silma hakkasid põnevad trepid. Läksime neist üles, vaatasime mere poole -- vaade oli hea --, ronisime siis järgmistest silma hakanud treppidest üles, siis veel, ja veel... Ja olimegi järjekordse monumentaalse ausamba juures. Kuna seda palistas tervelt kolm kindrali nimega tänavat, ei saanudki sotti, kellele see siis loodud oli. Ega me kuju küljest ka eriti ei otsinud.

NOO, KES ON PILDIL?

Õhtul mängisime kaarte, aga vaatasime suurema huviga kohalikke uudiseid, sest Ukraina põhjaosas Lvivis oli fosforit vedav rong rööbastelt maha sõitnud ning plahvatanud ja ümbruskond tuli evakueerida. Vihma ajal soovitati end riietega katta, kuna mürgine toss võib vihmaga alla sadada.

Panorama 20 UAH (kaamerapilet 10 UAH)
venekeelne DVD-ekskursioon Panoramast 25 UAH
pelmeenid poes 4,5 UAH (400 g)

15. päev

.................................................................................................

JALTA-SEVASTOOPOL

Hommikul kell 10 läks buss Sevastoopoli poole teele. Veider, aga ka sellele müüdi seisukohti, kuigi sõit kestis tund ja nelikümmend minutit. Sevastoopol oli juba kaugelt vaadates midagi hoopis massiivsemat, kui seni näinud olime. Linna sõitsime sisse plokkmajade linnaosa kaudu ja maju oli ikka korralikult. Kuna ma teadsin ka seda, et Sevastoopolis ei tunta korteri pakkumise traditsioone majaseintel, vaid hoopis kuulutustena lehes, siis võttis see kergelt kõhedaks. Ikka harjunud ju lihtsamalt läbi saama.

Bussijaamas ootas meid kolm tädi, sildid kenasti valmis pandud. Tegemist oli omamoodi komandopunktiga, kus tädidel oli x kogus infot ümbruskonna sobivate korterite kohta, nemad siis helistasid ning omanik lippas kohale ja viis huvilised kohta vaatama. Muidugi oli neil endi sõnul korralikke kolmetoalisi ka. Pärast üht kõnet jõudis kohale viisakalt riides daam, kelle kohta vahendustädid ütlesid, et vaat korter on korralik, kui omanik normaalselt riides on. Anti, Piret ja Triin läksid seda igaks juhuks vaatama, kuigi see pidi olema viie minuti autosõidu kaugusel. Noh, oma silm on kuningas, või kuidas öeldaksegi.

HETK BUSSIJAAMAST

Meie samal ajal vaatasime, mida kohalik kaubandusvõrk meile pakub. Pakkus 400 grammi imehead borši. Vahepeal tädide juures luurel käimine tasus infoga, et kesklinnas saab 60 dollariga vaid ühetoalise korteri ja seal on nii koledad hinnad, et tulgu me heaga nende käest üürima. Siis saabusid korterijahtijad. Korteril oli tõepoolest kolm tuba, aga üks neist oli nii väike, et sinna ei saanuks mingi nipiga teisest toast kaht voodit vedada. Ja asukoht oli veidi kaugemal kui "viis minutit autoga" -- umbes nii nagu kesklinn Kristiinest. Mida oligi tarvis tõestada. :) Tädi olevat pärast huvi raugemist uurinud, et nii, kes mu sõidupileti kinni maksab. Urrurr...

Seejärel võtsime kasutusse plaani B:
- ostsime Sevastoopoli kaardi
- ostsime turismibrošüürid (seal hostelid kirjas, plaan C jaoks)
- ostsime kuulutustelehe

Ja algaski helistamine. Kuigi Lauri ütles varem tagasihoidlikult, et tema vene keel on enam kui kasin, sai kõnesid kuulates selgeks, et ta jagab vene keelest oluliselt rohkem kui meie. Siiski sattus ta esmalt tädi otsa, kes tema vigu piinliku täpsusega parandas ja uuris, kas tõepoolest parema vene keele oskusega inimest juures pole. Tädil oli korter tegelikult väga heas kohas, aga kuue inimese mainimise peale tegi ta kurja häält, nõudis öö eest 150 dollarit ja lubas "vaid vaatama". No ei ole mõtet minna ju...

Seejärel läks kõne mingile maaklerile, kellele tuli pakkumistevaliku saamiseks 50 minuti pärast tagasi helistada. Samas ütles ta, et me ise ikka veel pakkumisi võtaksime. Ise ta helistada ei tahtnud -- väljamaa numbrile helistamine ju kallis. Vahepeal võtsime kõne naismaaklerile, kes lubas pakkumisi leida 20 minutiga. Ootasime. Helistasime talle tagasi. Ta oli leidnud pakkumise 120 dollariga, korter kesklinnas, kuuele, ja pakkus kokkusaamiskohana välja McDonald'si. Jeerum, kus see on? Einoh, ainult üks Sevastoopolis ongi, ja see üks on otse kesklinnas.

AASTA TUVI

Sibasime trolli peale, kus tegutses tädi, kes müüb pileteid. Sõit oli igavesti vahva. Troll oli selline, nagu meil Vene ajal ringi sõitsid. Mina istusin peaaegu juhi juures, ees istus onkel ja tema lapselaps. Ühel energilisemal pöördel (ka neid oli selles pidevas ummikus) kukkus onkli sülest tops munadega maha. Minu vastas istuv tädike, prillid sama suured kui tema roosaks värvitud huuled, elas hääletult kaasa. Piret ütles, et tagapool oli ka õnnetusest emotsionaalselt osa võetud. Einoh, mõni muna jäi ikka terveks kah!

Parkisime end Maci ja kohe varsti saabus ka maakler, kena nooremapoolne naine, kaasas teine omasugune. Mina, Lauri ja Piret läksime kaasa, ülejäänud jäid läänelikku luksust nautima. Astusime veidi üle saja meetri edasi ja jõudsime siseõue. Hoone fassaad oli suhteliselt lagunenud, trepikoda kiibakas, teisel korrusel aken katki visatud. Korteriuks oli paljutõotav -- korraliku lukuga ja korralikult puust. Ja siis tuli korter. Noh, 120 dollarit oli see igal juhul väärt. Kolm tuba: esimene väiksem, külaliste jaoks mõeldud magamistuba arvatavasti, teine hiiglasuur magamistuba suure kapi ja korraliku töölauaga, ja kolmas n-ö istumistuba, kus aknad maani, lagi taevasiniseks toonitud ja kõikjal taimed, keset tuba diivan, mis käis lahti. Siis köök, kus olid tavapärased asjad ehk pliit, röster, veekeetja, külmkapp, ja siis erilised asjad: nõudepesumasin, ahi, teler (kus oli ka valvekaamera, nii et tegelikult saab sissepääsul kogu aeg silma peal hoida), filtriga kraan, lisafiltriga kraan ja mineraalveekraan. Siis vannituba, mis oli sama suur kui meil varasemate korterite üks tuba, ning kus olid pesumasin, vann ja dušikabiin (kus oli massaažidušš ja vett sai reguleerida kraadi järgi). Siis rõdu, kus sai toolil tšillides õhtut nautida. Ja lõpetuseks aatriumi-laadne koridor, mille ühes sopis oli diivan ja tugitool, teises otsas aga peeglilaud ja toolike. Oijah... Vastutasuks nõuti 120 dollarit öö eest, maakleritele 10 dollarit teenustasu ja üht isikut tõendavat dokumenti (iseenesest riskantne, aga õnneks oli pass varus olemas). Tubade jagamine käis loosi teel ning kõik said lemmiktoad.

LUUREANDMED TAGALAS OLIJATELE

Raha vastu võtnud tädi ütles, et omanik tuleb kella seitsmeks ja annab siis kätte ka puhta voodipesu ning tutvustab korterit (selleks hetkeks ei olnud meil umbkaudsetki aimu, mis värk kraanidega on näiteks). Võtsime selle teadmiseks ja läksime vaatama, kuidas Sevastoopolis merega lugu on.

Sevastoopolis on merd küll, aga see on peidetud betoonranna äärde. Ehk siis -- ujumine käib kesklinna pool nõnda, et paned oma kodinad betoonäärele (umbes nagu meil sadamas on) ning sealt lähevad siis väikesed redelid vette. Vahetuskabiinid olid ka põnevad, aga see-eest geniaalsed. Miks peaks riideid vahetama üks inimene korraga? Kavalam oleks teha ju naiste ja meeste vahetusruum eraldi ning hästi suur, et inimesi enam sisse mahuks.

LAINED ON MEIL SIIN KÄRSITUD

Kella seitsmeks laekusime koju, kaasas kohalikust poest ostetud joogikraam. Pool kaheksa ei olnud tädist ikka veel midagi kuulda. Lauri võttis viisaka kõne. Tädi oli teispool toru juba meeldivalt švipsis, teatas, et tal mehe sõbrad tulid linna üle hulga aja ja nad on linna peal, ning lubas, et me võime talle suvalisel ajal helistada, küll ta siis alla tuleb -- tema kodu on korrus kõrgemal.

No kella 23 paiku oligi ta siis ukse taga. Mina ja Anti olime suht häiritud olemisega juba, sest puudu oli voodipesu ja padi. Kui aga tädi uksest sisse sai, lahtus urinatuju täielikult -- ta oli lihtsalt nii avatud, jutukas ja positiivne, et ei osanudki paha nägu teha. Esmalt etles ta meile teemat "kuidas pesumasin töötab", siis tuiskas kööki, näitas kristalnaja ja mineralnaja vada kraanid ette. Kõik vidinad tutvustatud, lippas ta tahatuppa ja naasis sealt viinapudeliga, veinipudeliga ja pitsidega. No 20 minutit korteris oldud -- aeg sõpruse ja ilusa tuleviku terviseks juua. :) Mihkli välja toodud Vana Tallinna peale reageeris ta sama tormiliselt kui varem see giid, kellele pudeli kinkisime. No ja siis võtsime ühe korra terviseks, siis teise, kolmanda... Seejärel hakkas ta rääkima, kuidas ta oma sünnipäeva pidas. Järgneva tunniajase agara vehklemisega vürtsitatud monoloogi ajal saime teada, kuidas ta oma sünnipäeval Suures Kanjonis ronimas käis ja kui raske see oli. Ja siis veel Viktor ja tema mikrokas...

Kella poole ühe ajal algas tädirahu.

bussisõit Jalta-Sevastoopol 25 UAH
400 g borši Sevastoopoli bussijaamas 8 UAH
Sevastoopolis trollisõit 0,75 UAH
ööbimine lukskorteris kesklinnas 130 USD/öö

14. päev

.................................................................................................

JALTA - SUUR KANJON - AI-PETRI - JALTA

Hommikul ärkasime küll vaevaliselt, aga siiski üles, utsitasime ka Triini ja Lauri voodist välja ning läksime linna kokkusaamiskohta bussi ootama. Tädi tuli kohale, näitas meile giidi (arusaamatus vanuses naine), ja jäime marsat ootama. Marsa tuli oodatust vähemalt kümme minutit hiljem, giid hüppas peale ja hakkas rääkima piirkondadest, millest me läbi sõitsime. Esmalt läksime hoopis Livadiast edasi mingisse kuurortlinna, kust korjati peale veel üks tädi. Seejärel tulime tuldud teed tagasi ja võtsime suuna Ai-Petrile.

Poole mööda teid üles käänamise pealt peatati buss -- ette sattusid olendid, kellest ma olin taas vaid teoorias teadlik. Kas nad olid nüüd miilitsad või loodusinspektorid (vms), seda ma ei tea, aga üles nad meid igatahes raha maksmata ei lubanud. Päris kaval äriidee tegelikult: mäkke viib ainult üks tee, sina seisad all ja korjad aga raha, sest peale maksmise suurt muud võimalust ju polegi. Meie istusime bussis, juht läks tüüpidega altkäemaksust rääkima ja giid hoidis asjal silma peal. Juht vantsis tagasi ja tuli välja, et pakutud summa ei meeldinud neile ning seetõttu nad meid läbi ei lase. Sel ajal, kui giid ja juht asja arutasid, lõhkes aga meie täiesti korras ja väljareklaamitud superbussil, mis oli muide Mecedes!, tagumine kumm. Esimene ekskursioon toimus seega suvalises teeääres betoonlahmakate peal.



Kumm parandatud, altkäemaksu nõudjad põhjalikult välja vihastatud, otsustasid giid ja juht, et teeme päeva ära tagurpidi: ei lähe mitte enne Ai-Petrile ja siis Suurde Kanjonisse, vaid vastupidi. Suurde Kanjonisse viivatest teedest lähim on aga nii pikk, et auto sõidab Sevastoopoli peale suuna võttes sinna tund aega... Järgnevast sõidust ei taha suurt midagi rääkida, välja arvatud seda, et -- pasunad-fanfaarid -- me sõitsime läbi esimese (ja etteruttavalt öeldes ka viimase) tunneli. See oli säändne tunnel, et kui plaksutada, sai soovida. Pärast tuli neid soovimise-asju ridamisi ette veel. Ja siis saime seda teada, et kui on tugev lõunatuul, ei vii köisraudtee mitte üht inimest Ai-Petri mäele. Autost väljumine oli tõeliselt kergendust pakkuv, aga me olime ikka väga korralikult ära loksunud. Maha pandi meid umbes sellises kohas, mis on võrreldav Eestis suvalise puid täis järsakuga sügisesel ajal -- kõikjal oli lehepudi, jändrikud puud vaheldumas suurematega, juurikane-kivine kallas, olematu tee. Padrik noh.



Sealt tegime siis tempoka laskumise alla orgu. No org oli juba etem, aga ka ei midagi väga erilist -- suured puud kõrgemal, kivilahmakad siin-seal, kõrvalt jooksmas hästi külma veega jõgi. Sellest hetkest alates hakkas giidi tähelepanu nõudma tore keskealine vuntsidega mees, kes lühikese peatuse jooksul imekiiresti lahti riietus ja siis rõõmsalt vette astus. Seda ei pea vist mainima, et ta oli omajagu purjakil. :)) Giid tegi kurja näo pähe, ütles, et edasiminek, ja grupp liikus edasi. Ronimine oli sada-paarsada meetrit mööda mäge üles, toeks all juurikad-kivid. No Ai-Petriga võrreldes oli see ikka päris naljamäng, aga grupp võttis asja väga tõsiselt. Üleval vaatas meile oma leti tagant otsa joogimüüja, kuid tema jäi meie rahata. Sealsamas oli ka järjekordne soovi-miski. Seekord puu. Mhmh, tore on. :p

EKS SOOVID TULEB KIRJA PANNA, ET OLEKS KINDEL

Okei, nüüd võiks järgmised poolsada rida kirjeldada Suure Kanjoni reisi, aga... Kui Kara-Dag oli tõeliselt mõnus reis, kus Mihkel kippus maha jääma, sest ta lihtsalt kogu aeg filmis, siis nüüd ei suutnud ka mina sammu pidada, sest giidil oli tuli takus (vabandust: programm) ja käis pidev rabelemine ühest kohast teise. Kuskil ei saanud pikalt olla, sest utsitati jälle edasi minema. Koht ise ei olnud ka nõnda paeluv, nagu ootasin. Ehk oleks olnud, kui seda varasemat mägede peal ronimist ees ei oleks olnud. Tundub, et kanjon on koht, kuhu tasub tulla siis, kui seal muid inimesi pole -- ehk siis väljaspool hooaega. Loodus iseenesest on hästi kena, aga kõik kohad on inimesi täis, mistõttu loodusega kahekesi olemist pea võimatu nautida. Ehk saabki öelda siis nii, et pettumus oli pigem see, et kõikjal on nõnda palju inimesi, koht ise oli vapustav? Ehk just nii...



Ilmaga läks meil kanjonis natukene pahasti. Poole ronimise pealt sadas veidi vihma, kord täiesti paduka mõõtu, lahkumise ajal aga piilus päike pilve tagant taas välja. Ehk see kohati väga pilvine mulje süvendas seda niigi kitsast tunnet, mille inimmass tekitas. Aga see selleks.

Pärast kanjonist lahkumist läksime sinnasamma sööma. See söögikoht oli eriti lõbus: ettekandja tõi meie kuuese laua jaoks ühe menüü ja jäi siis küsiva ilmega ootama, et noh, mida me siis süüa tellida otsustasime. Well, kuuekesi ühe minutiga otsustada ei ole võimalik, ja seda me ka mainisime. Söögid saime isegi pärast neid, kes meist hiljem tellisid, huvitav. ;) Suure Kanjoni söögikohad on üldjuhul hästi kallid ja kanjonis endas toitlustust üldse pole, kui välja arvata letid, kus müüakse asju, mis hakkavad kas otsa saama või on herilastega kattunud.

Siis autosse ja sõitma ja sõitma ja sõitma. Ning ühtäkki väljumine -- Ai-Petri. Esimene emotsioon oli: oi kui külm! Jäine õhk, lõõtsuv tuul, teistsugused kohalikud, nänniletis nahad... Ja see oli kõigest 1200 meetrit kõrgust. Vaateplatvormilt oli vaade vapustav. Suur-Jalta kogu oma ilus ja väiksuses lihtsalt nina ees olemas. Võimas.

VAADE 1200 MEETRI KÕRGUSELT JALTALE

Kui me mäelt alla tulime, hakkasime alles tajuma, k u i kõrge see mägi tegelikult on. Minul läksid kõrvad lukku ja Pireti kohati niikuinii natukene tõbine olek tegi kõva edenemise. Kogu see ülevalt alla vingerdamine oli ikka tõeliselt karm, aga õnneks teist korda sinna niipea minema ei pea.

Tagasi Jaltasse jõudnuna tegime korraliku summa eest õhtusöögi köistrammi juures asuvas restoranis. Kelner püüdis inglise keelt rääkida, aga see ei tahtnud tal väga hästi välja tulla, nii et vahepeal aitasime teda vene keelega järele. Päris vene keele peale ei saanud ka minna, sest eks ta tundis sisimas, et jootraha kogus kohe langeb, ning rabeles po angliiskit. Arve peal kohtasime ka rida "muusika - 6 grivnat".



Õhtul tsentralnõi rõnokilt läbi minnes soovis ka sealne tuttav arbuusimüüja kena edasiliikumist ja kojujõudmist. Nii kena temast. Sevastoopolis oli ju meil Mihkliga olla au need kaks, kes ei pidanud korterit otsima minema ning võisid varbad lauale asetada ja külma mangomahla luristada.

ekskursioon Suures Kanjonis 80 UAH
tund Suures Kanjonis 8 UAH (ise minnes)
banaanikilo ca 7 UAH
Jaltas köistrammi juures suur väga hea õhtusöök kahele 72 UAH
Jaltas värsketest apelsinidest mahl 10 UAH (180 ml), 17 UAH (0,3 l)

13. päev

.................................................................................................

JALTA

Hommik algas siis, kui Lauri helistas ja küsis, mida location'i koha peale kirjutada. Mihkli vastus vist ei rahuldanud teda, nii et ta võttis ka Antile kõne. Lahe, noored alles maandunud ja juba paanikas. :))

Ärkasime heatujuliselt üles, mängisime algatuseks natukene kaarte ja läksime siis viimaks sellesse parimasse kohta raha vahetama. Esmalt oli seal lõuna, seetõttu läksime kõrvalasuvasse söögikohta, et õlut võtta. Selles söögikohas oli aga sanitaarpäev, nagu teatas meile salvrätikuid voltiv devuška. Nüüd juba avatud valuutavahetuskoht täitus kiiresti inimestega. Seal vahetati lahti isegi 100-dollarilisi, mida mujal maailmas väga jutule ei taheta võtta.

Läksime bussijaama kohvikusse Triini ja Laurit ootama. Seal müüv tädi oli täpselt nagu Äpu vanaema, ainult selle tige kaksikõde. Ei viitsinud ta menüüd tuua, õllepudeleid avada ega üldse meiega eriliselt vaeva näha. Siis saabusid Triin ja Lauri. Nood olid lennujaamas omajagu vintsutada saanud, ka siis, kui nad panid location'iks meie Jalta-korteri aadressi. Õnneks asi laabus.

PIIMAPUTKA!

Kõigepealt tegime oma eelmise õhtu söögikohas korraliku lõuna ja siis läksime Jalta köistrammidega sõitma.

KÖISTRAMM (ESIPLAANIL VEIDI VALVSA OLEKUGA TRIIN)

Köistramm on selline pisikene julla, kuhu mahub enam-vähem mõistlikkuse piires sisse kaks inimest. Sissesaamine käib sõidu pealt -- esimene hüppab sisse, pressib end nurka pisikeseks, et teine ka ära mahuks, siis püüavad mõlemad istuda ja seejärel uksed kinni panna ning sõitu nautida. Putka logises koledasti, nii et liigutada ei tahtnud väga, ja sõit kestis 10-15 minutit, kusjuures vahepeal liikumine katkes. Liin oli omajagu maapinnast kõrgemal ja vahepeale oli pandud mingi turvavõrk (miks just selle koha peale, ei taha teada), aga muidu oli all ikka omajagu õhku. No igatahes üles me saime, ainult väljumine ei olnud kõige stiilsem.

Üleval haaras pilku hirmus uhke restoran, kuid meie tulime ju Teise maailmasõja memoriaali vaatama. Anti mäletas, et selleks tuleb minna paremale ja mööda treppe alla, üle tee, siis mööda treppe üles ja olemegi kohal. Õigesti mäletas. Memoriaal oli suur O-kujuline ühelt poolt avatud ringjas kivimüür, mis oli tõstetud betoonjalgadele. Seinal olev bareljeef kujutas sõdureid, tavalisi inimesi jne, keskel troonis rätikuga naise kujutis -- kangelasema?

MEMORIAALI NURGA TAGANT PIILUB KANGELASEMA

Maas olevad plaadid olid lagunenud, purskkaevud ei töötanud (jätkuvalt, nagu Anti ütles), taimestik kasvas, kuidas tahtis, aga monumentaalarhitektuuri nõukogudeaegne saavutus süüvis säravalt mällu. :) Anti rappis moe pärast ka loorberipõõsaid, nagu ta väiksena teinud oli.

Seejärel sõitsime pukatsiga taas alla ja jalutasime natukene linna peal. Seejärel magama -- Suure Kanjoni päev ju tulekul...

JALTA RANNAPROMENAAD

KOSTÜÜMILAENUTUS

JALTA TAEVASSE ON RIPUTATUD VEENUS

köistrammi edasi-tagasisõit 16 UAH
kali: pisike 1, suur 1,65 UAH