19. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL-SIMFEROPOL

Hommikul pakkisime asjad kokku, tühjendasime kapi jääkidest (mis tähendas muidugi järjekordset enda mahlast oimetuks joomist) ning jäime tädi ootama. Tädi saabus, uuris, kuhu minek, ja pakkus välja, et teeb meile veel ühe päeva 100 dollariga ning orgunnib õige päeva hommikul marsa otse lennujaama. Simferopol on ju tolmune linn, Sevastoopol aga paradiis. No sellega ei jää tõesti muud üle kui nõustuda, aga aitäh, ei.

Simferopolisse mineva bussi peale saime napikaga, sest buss pidi meie saabudes seitsme minuti pärast välja minema. Lahkus siiski hiljem, aga vähemasti välja müüduna. Sõit ise oli tuntavalt hüvasti jättev -- sellist sõitu ja mägede vahel kulgemist ju rohkem tulekul polnud. Mäedki said poole poolsaare peal otsa ning järgnesid kauguses kumavad mäed, palav õhk ja igav tee.

Simferopolisse sissesõit oli igati põnev. Kui mujal oli liiklus jube, siis Simfis seda lihtsalt polnudki. Ühel hetkel keeras juht jaama alale, sinnasamma, kust me pea kolm nädalat tagasi taksojuhtide seast läbi murdsime, ja siis algas bussipadrik, kus oli see täiesti x-suunas sõitvaid autosid. Kogu selle tohuvabohu sees jooksid ringi pakkidega inimesed, kes olid just bussist pääsenud. Õhku ei olnud, sest buss ju ei liikunud. (Muide, varem soojal maal ringi liikudes ei osanud ma ettegi kujutada, et saab ka konditsioneerita -- aga näe, saab!) Juht signaalitas pidevalt ja liikus kümne minuti jooksul ligi paar meetrit. Lõpuks lõi temagi käega ja lasi ka meid välja.

Istusime Maci maha, et teha vetsupaus. Naiste poolel oli ränk saba. Meeste poolel algas aga koristamine, kuid Anti trügis julmalt läbi ja pääses löögile. 20 päeva Krimmis õpetab nii mõndagi -- veidikene koleda häälega karjumist ja küünarnukkide abil trügimist on elukoolist vaid killuke. Tühjendamised tühjendatud, parkisime taas koormad selga ja läksime uurima, kuidas Simferopolist lennuväljale saab. Teadmiseks siis seda, et Simfi lennuväli asub linnast veidi väljas ja sinna viivad jalad, bussid ja autod. Päevasel ajal tundus kavalaim viis ikkagi buss üles leida. Teada oli, et buss läheb kuskilt raudteejaama lähedalt, selles mõttes on linnad ikka ühed igavesti loogilised asja, noh, välja arvatud need linnad, kus loogikat pole.

Esimesena pöördusime info saamiseks putkasse, kust saime tädikese käevehkimise järgi aru, et tuleb kesklinna poole minna. Hakkasime minema, vahepeale jäi hirmus inimesi täis tänav, hullumeelne liiklus, röögatu palavus ja aina raskemaks minevad kotid. Kui ligi sada meetrit kõnnitud, tuli suunda täpsustada -- ja tuli välja, et peatus on sealsamas ja numbergi olemas. Peatuses ootas hirmus hunnik inimesi ja kogu aeg sibasid mööda marsad, nii et tuli aktiivselt bussi peale saamise tarbeks pidevalt silmadega töötada.

Bussis sõit oli taas üks neist "eriti põnevatest" sõitudest. Seekord oli lisaks puupüsti-täis-tegurile lisatud essukanti-palavuse-tegur ja kotid-seljas-sest-maha-neid-ei-mahu-panema-tegur. Ligi 20-minutine sõit tähendas siis seda, et ligi 10 minuti pärast võis aega veeta vaadates, kuidas käsi lihtlabaselt leemendas ja vett naha pealt maha tilkus. Torudest kinnihoidmine läks ka keerulisemaks. :)

Lennujaam on oaasike keset kõrbe, kuigi see oaas on üllatavalt nõukogudeaegne. Valge seina peal bareljeefil siputasid taevaavarustes ringi kosmonaudid, skafandrid seljas, väga meeliülendav. Infopunktis saime teada, et kui ei mõista vene keelt igast asendist ja tahad hotellide kohta mingit asja sel põhjusel üle küsida, oled sa õigustatult ära teeninud sõimu ajaraiskamise eest. Mis sest, et lennujaam oli pooltühi ja seljataga järjekorda polnud.

KOSMONAUT ÜTLEB TERE :)

Igal juhul on Simfi lennuvälja juures kaks hotelli. Krimmi mõistes on need räigelt luksuslikud, meie mõttes aga hosteli-mõõtu asjandused. Helistades selgus, et kohtadega on kitsas käes ja peab kodinatega kohe hullult jooksma hakkama. Noh, kurat, katuse all ja asjadest ilmajäämise potentsiaaliga tahaks ikka ööbida, nii et urisesime siis natukene ja panime higi lennates lennujaamast minema. Esimene hotell oli kolm korda kallim kui teine, teine aga ühendatud tubadega ja ... kolm korda odavam. Kiire jagunemine, söömine ja linna.

GOSTINITSA PARADISE

Simferopol kui Krimmi kaubanduslik ja transpordiline keskpunkt meenutab veidikene Viljandit. Palju on puumaju ja vaikust -- seda siis piirkonnas, mis jääb rongijaama ja kesklinna (s.t kaubakeskuste ja kõrgete hoonetega palistatud tänavate) vahele. Paar põnevat momenti...

Jalakäijate tänav on raskelt tervitatav piirkond, nimelt on see üllatavalt suur ja seal tõepoolest ei sõida üldse autosid, tänavad on korda tehtud ja inimesed tatsavad ringi. Üllatav, et selline issandaime Krimmi sattus. Huvitav oleks selle tekkimise tausta uurida, sest selline nali läheb harva läbi.

JALAKÄIJATE TÄNAVA ALGUS

Jalakäijate tänava rongijaama-poolses otsas on hirmus kõrge tume hoone, mingi valitsuse värk, võis sildilt lugedes aru saada. Ilmselgelt ulmefilmilikku arhitektuuri -- siseõu ümbritsetud kõrgete sammastega, domineerivad tumedad kandilised lakoonilised vormid -- ilmestavad purskkaevud, mis töötavad sellise intensiivsusega ja sõltuvad tuulest (kuna ala on kõrgemal, on tuult palju ja selle suund on täiesti ettearvamatu), et nende ääres oleks eriti kuumal ajal jube lahe mängida loomingulist mängu "Jookse ja vetti" (või "Vetti ja jookse"). Ainuke konks on selles, et keset seda veepurskamist on paigaldatud silt, mis hoiatab selle veega kokku puutumise eest.

Linna keskväljakul, suure püramiidi juures, asub kaubanduskeskus. Peale kila-kola leiab sealt ka toidupoe. Mitte tavapärase, vaid sellise, nagu seda Eestis iga vähegi linnalikuma linna kõrvaltänaval supermarketi nime all esineb. Sellist imelist kohta polnud me näinud umbkaudu alates Ukrainasse tulekust. Nii madalat arbuuside kilohinda ka mitte, kuigi kvaliteet andis ikka hullult soovida. Vähemasti olid nad mingil määral aru saanud, et turism on lahe, ja pannud müügile Kiievi vms Ukraina linnade nimedega suuri šokolaadikarpe.

Seejärel pidasime teistega kokkusaamise tarbeks Antiga rekordilisi kõnesid. Kuna meil oli kaart, neil ei olnud ja nad olid kesklinnas, oli loogiline, et tuli orienteeruda suurte või silmapaistvate asjade järgi. Istuva Lenini kuju ei öelnud meile midagi, kui aga veidike aega mööda läks, ühendasid nemad ära, mis loom on püramiid, ja seal me siis kohtusimegi. Triin ja Piret olid läinud kaasa replica-hullusega -- täiesti mõistetav, et kui iga päev inimestega kohtudes näed neid, hakkavad need varem või hiljem meeldima.

MITTE JUST KÕIGE ÕNNESTUNUM TOIDUREKLAAM

Sööma plaanisime minna kuhugi lahedasse kohta. Jalakäijate tänava peal olid peamiselt joomakohad, kus pakuti parimal juhul seljankat, seega pidime leidma mingi sees oleva platsiga koha. Viimne õhtusöömaaeg oli küll kenas kohas, aga see-eest halva teeninduse koha pealt eeskujulik. Friikartulid asendasid domašnije kartuleid ja herneid ühele jagus, teisele aga mitte jne. Aga mis ikka viriseda -- kõht ju nagu tühjaks ei jäänud. Höhö...

Õhtusest kojuminekust kujunes aga mälestuste varakambri ühe eksponaadi kandidaat. Trollid kesklinnast enam üheksa-kümne paiku ei läinud -- selle tõdemuseni jõudsime siis, kui 10 minuti ootamise järel ei olnud meist möödunud ükski troll. Noh, nurga taga käis ränk marsamajandus, läksime siis neid luurama. Sealt ei läinud lennujaama muidugi ühtegi marsat, seega tuli haarata marsa, mis läheb vähemasti lennujaama p o o l e. Maha läksime sealsamas, kust päeval marsa peale hüppasime, nii et seis oli lootusrikas. Esimene viis minutit hüppasime kogu aeg, kui mingi marsa sisse tuli. Aga seda marsat, mis õiget numbrit kannaks, ei olnud. Keegi ei osanud öelda ka, kas marsat veel läheb või mitte, aga kuna oli soe, siis kannatas seista küll, nii et ootasime siis edasi -- taksoga saaks ju alati ka minna.

Mööda sõitvad marsad olid muidugi omaette vaatepilt. Kõik olid puupüsti inimesi täis, ja kui maha tuli mingi arv inimesi, siis peale mahtus täpselt sama arv, sest ei olnud ruumi. Need sõidukid aga kahvatasid esimese meie jaoks parimat numbrit kandva marsa kõrval. Sealt tuli maha vist üks-kaks inimest, nii et me ei mahtunud mingi nipiga peale -- kohalikud jooksid meid lihtsalt maha, viisakus missugune... Aga kui eelnevad olid täis, siis selle kohta võis öelda, et see oli ropult täis. Veidikene liialdades võib öelda, et sees olid inimesed näoga vastu klaasi pressitud. Aga ainult veidike. :)

Siis tuli järgmine ja seekord meie marsa, mina mahtusin ette, teised taha. Pimeduses õiges suunas sõitmine ja vaikne lahkumismeeleolu tekitamine oli omamoodi uinutav, nii et eks ma vaatasin aknast välja ja unistasin. Teised aga samal ajal vennastusid taga kohalikega. Vennastumise täpsemat sisu ma siinkohal täpsustada ei oska, aga ma mäletan, et miski tegi pärast kodu poole vantsides kõigile tõsiselt nalja.

Ja järgneski viimane öö...

bussisõit Sevastoopol-Simferopol 28 UAH
Simferopoli kaart 5 UAH (aga müüakse ka kallimat)
marsa Simferopolis 1 UAH
troll Simferopolis 0,5 UAH
ööbimine Simferpoli lennujaama juures: odavam ca 40 UAH/in, kallim 150 UAH/tuba