11. päev

.................................................................................................

ALUPKA-JALTA

Hommikul pidime enne Jaltasse sõitmist hommikust sööma minema, aga sattusime hoopis 36. liini peale ja jõudsime Jaltasse. Bussis oli lahe silt: "Hotšeš võiti -- KRITŠI!" ("kui väljuda tahad, karju!"). Esimene märksõna Jalta kohta oli "suur". Varem ei olnud me ju Krimmis nii laiahaardelises linnas käinud. Suurus iseenesest pole midagi hullu, aga kui saabuda linna teadmisega, et sinna tuleb korter saada ja pakkumisi vaatamas käies tuleb mööda linna ringi lasta, ei ole see midagi meeldivat. Eriti kui on pidevalt kuuldud, et Jalta on kallis.

NO COMMENTS...

Meid pandi maha keset kesklinna ja esmalt olime natuke peata olekus. Majutuspakkumisi ei paistnud kuskilt, ainult paar harva silti oli bussisõidu ajal silma hakanud, aga mastaabid olid ju suured... Siis aga leidsime, et ehk läheb õnneks bussijaamas, ja hakkasime suhtkoht kesklinnast mööda mäge üles rühkima sinna, kus bussijaam asuma pidi. Hiljem läbisime sama maad 15-20 minutit ka ilma kottideta. Kuumuse käes kodinad seljas sammumine polnud seega midagi lõbusat. Bussijaama pidime koos ja kodinatega minema seetõttu, et kottidega saime just Sudakis meeletu kogude žiljo-pakkujaid ümber, ilma ei oleks lihtsalt tähelepanu äratanud. Söömispeatuse tegime poolel teel ühes välikohvikus, kus pakuti tšeburekke. Mahl oli seal odavam kui mujal -- kaks-kolm grivnat.

Bussijaamas näkkas söötadega kohe. Esmalt tuli meie juurde mees, kes pakkus kahetoalist korterit ja tundus asjalik, nii et mina ja Mihkel läksime kohe vaatama. Anti ja Piret jäid ülejäänud kohale tormanud muttidega kauplema. Korter asus bussijaama vahetus läheduses viiekorruselise maja viimasel korrusel (mitte esimene korrus on alati boonus). Huvitav oli see, et tube üüriti välja ühekaupa, nii et korteri hind võrdus tubade hind ja tubade hind võis olla erinev olenevalt sellest, kui kenad need olid. No okei. Selles korteris elas sees muti ja siis veel mingi teine mutt sibas ringi. Onkel näitas tube, ütles, et kui kaht ei taha, võib ka ühe võtta. Meil oli soov ikka kogu korterit saada. Selle peale teatas muti, et oi, asju tuleb siis ju pakkima hakata. Aga viis korda 30 dollarit oli vist nii hull summa, et ta oli seda nõus kohe tegema, kui kokkulepe käes. Kui asi läks uurimiseni, kust me pärit oleme, teatas tädi rõõmsalt, et aa, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa -- see on kõik üks suur õnnelik riik. Sellist korterit ei saanud põhimõtteliselt võtta.

Läksime tagasi bussijaama ja teatasime onklile, et uurime teisi pakkumisi ka. Piret ja Anti olid vahepeal põnevat elu elanud. Mutikesed pakkusid vahepeal nii agaralt kortereid, et keegi lubas miilitsa kutsuda. Üks kõrval seisev mutt aga karjus kõva häälega, et turistid otsivad 50 dollari eest elamist, ja ajas sõnakalt eemale tädisid, kes ühetoalisi pakkusid. Samuti informeeris ta uusi tulijaid, et turiste on neli, kaks läksid lihtsalt korterit vaatama. Seltskond olevat tõeliselt lahe olnud, mutid jagasid valgustkartvaid detaile selle kohta, mida paarikesed läbikäidavas toas tegid jne. :p

Uurisime, mida Piret ja Anti meie jaoks leidnud olid. Nood olid suutnud välja sortida ühe punase topiga tädi, keda ka teised pakkujad agaralt soovitasid kui kõige parema korteri omanikku. Tädi istus natukene teistest käratsejatest eemal, nii et me läksime tema juurde, uurisime, kui kaugel korter on (2-3 minutit, tegelikult 5-6 minutit -- selline see ajaarvestus Krimmis juba on), ja asusime teele. Korteri suurim ja ainuke miinus tundus esmalt olevat põrand, kus tädi ka ise õuepläffidega ringi lasi. Aga muidu oli seal üks suurem tuba (voodi, riidekapp, telekas), väiksem tuba (voodi, peeglilaud, etem telekas), väiksem rõdu, hästi suur rõdu, vannituba ja WC eraldi ning köök (gaasibiler, pliit, kraanikauss). Tädi rääkis kohe ka juurde, et vett soojendab gaasiboiler ning kella 22-05 vett ei ole. Miks, ei teadnud, nii on see alati olnud, seetõttu on köögis ka suur pott, kuhu võib panna varuvett. Maja asus peateest veits eemal, kuid trollipeatus oli lähedal. 50 dollari eest tundus see päris normaalne olevat.

Korteri üleandmise ajal ütles tädi, et homme peaks talle toodama hirmus suur telekas, mida tema poeg tahtvat. Tulevikus saaks siis tädi lõdva randmega 70 küsida (meilt soovis ta algselt 60). Järgnevatel päevadel see kohale ei jõudnud, aga ehk nüüd on mõni õnnelik üürnik seda vaatamas. :) Saime ka teada, et tal ei ole kunagi varem õnnestunud kogu korterit korraga välja üürida. Pärast, kui olime korterisse end sisse seadnud, et olime unustanud üliolulise asja -- külmkapi. Seetõttu jäi Jalta ainukeseks linnaks, kus me kodus peale teevee suurt midagi muud süüa ei teinud. Öösel vetsus käimine suunal köök (kopsik vett täis) - WC - köök (tühi kopsik veetünni peale) oli ka tegelikult päris lõbus. Ja põnevad külma vee üllatused dušši võttes olid ka omal kohal.

Korteri puhul oli põnev uurida, kuidas slaavi vaim eesti omast erineb. Alguses vaatasime, et koridoris on kapp puust. Tutkit, tegemist oli kleebitava puuimitatsiooniga. Sama lugu plaaditud tualetiga, aga seal oli kleebist ülegi jäänud, nii et see oli nässerdatud ümber veetoru, aga kahjuks oli see poole peal otsa saanud. Ah, eks poolgi ole ilus. Samasugune oli ka väiksem rõdu, kus kleebise alt oli tükati näha eelmine toon. Piidad olid aga penoplastist! Ning õige tapeet peab läikima ikka kuldselt, tumepunaselt ja mustalt. Ilu tundus nagu peituvat selles, et üldmulje on läikiv, värviline ja nagu päris, detailid ei evi aga mingit tähtsust. Seetõttu võib täiesti kindel olla, et need tädid, kes bussijaamas seda korterit soovitasid kui parimat, oli ka seda. Mõttemaailmad ja arusaamad ilust on ikka nii erinevad...

Kui asjad lahti pakkinud olime, läksime Jaltaga lähemat tutvust tegema. Jalta on kole turismilinn (siinkohal tasub mainida, et kui varem tundus seda ka Alušta, muutis Jalta nägemine arvamust oluliselt). Kõik kohad olid täis hirmus tormiliselt puhkavaid inimesi ning hinnad olid kohati laes (Mini-DV-kassett 70 grivnat), kohati ülisoodsad (arbuusikilo 2 grivnat). Kogu ummikus olevate autode ja ringisagivate inimeste massi sees ei kannata vähegi seiklejama hingega inimene olemist välja ja püüab kuidagi perifeeriasse liikuda. Seda tundsime ka meie -- järgmisel päeval plaanisime minna Livadiasse ja üleülejärgmisel Suurde Kanjonisse.

IMEKENA JALTA RAND (VÕI OLI SEE JUBA MASSANDRA?)

Kliima on Jaltas ka kuidagi ilge. Kuumus teeb kuidagi eriliselt loiuks. Nagu ütles Mihkel linna jõudes: ühte kätte võtaks õlle, teise arbuusi ja siis vedeleks nii viis päeva. No Jalta on Krimmi kõige soojem linn ka. Must meri, alt üles kasvav linn ja seda piiravad kõrged kaljud teevad oma töö nii sooja õhu kui ka heitgaaside hoidmise osas.

Õnneks oli toiduga olukord palju parem kui mujal läänes. Hinnad olid küll pisut kõrgemad (pearooga alla 18-20 grivna väga ei saanud), salatid tagasihoidlikumad, aga maitse mõnus. Kievskaja tänavat mööda linna poole minnes leidsime ühe igati meeldiva söögikoha.

mikorokasõit Alupka - Jalta kesklinn 4,5 UAH
ööbimine Jalta äärelinnas 50 USD/öö
mereannisupp rannas 11,9 UAH
arbuusikilo 2 UAH
õlarõõm-rätik 30 UAH