1. päev

.................................................................................................

TALLINN-KIIEV

PILVEVULKAAN TEEL KIIEVISSE

Hommikul jõudsime lennujaama kella 11-ks, lennuki väljumine oli 13.05. Kiievi lend oli täiesti välja müüdud, nii et check in'is pidime meeldiva massiga paelakeste vahel loovima. Istusime maha, Anti ja Piret vägistasid rahakotti, ning jäime ootama. Aga Estonian Air ongi ju selline firma, mis pakub alati põnevaid elamusi. Lend lükati pea 70 minutit edasi. Noh, neljani teab rentapartments.com.ua tädi meid oodata ja kuueni kestab spordihostelis reserveering, aga no pohlad, eksole. Õnneks ei pidanud meie kuskil ümber istuma. Lennuk jõudis siiski kohale, taevas oli selge ja vaade mõnus...

Borispolis maha tulles oli esimene rõõm vetsupaberitükike, mis meile juba lennukis kätte jagati. See imeloom oli immigratsioonipaber, milleta ei saa ei riiki ega sealt minema. Täitsime selle nii ära, nagu parim tundus (mõned kohad olid ikka täitsa ulme, nt aadressiriba) ja Piret oli esimene, kes piiritädiga vastakuti läks. Tädi tegi rõõmuga Ukrainat: oli kuri, nõudis täpset ööbimisaadressi ega saanud aru, kuidas on võimalik, et inimesed tulevad välisriiki teadmata, kus nad ööbima hakkavad. Meeleolu muutus, kui Piret ütles, et tagasisõidupilet on olemas. Tempel passi, tempel vetsupaberile ja sissepääs prii. Meil läks muidugi paremini. :)

Lennujaama ees tekkis küsimus, kuidas linna saada. Taksojuhid ründasid mõnuga ning rääkisid, et buss linna käib harva ja on kallis (25 UAH), ning üks neist lubas meid linna viia 4 dollariga. Viis ka. Metroo lõppjaama, lennuväljast viie minuti teekonna kaugusele. Buss oleks viinud otse kesklinna ja maksnud vähem (hilisemad kogemused mujal), aga ega summa nelja peale palju ju olnud.

Metroo lõpp-peatuses tuli ilmsiks fakt, et meil pole kohalikku raha ja metroopiletite ostmine on seetõttu suht komplitseeritud. Rahaautomaat oli aga pärast sissepääsuväravaid. Lapiga vehkiv koristaja karjus algul vihaselt, siis arusaavalt, ning lubas Anti automaati puistama. Sealsete automaatide eripära on muide see, et kui rahasumma oled kinnitanud, tuleb esmalt välja pangakaart ja alles siis raha. Väga loogiline. Metroo ise oli selline nagu kõikjal üle maailma. Õnneks saime istuma, muidu oleks väga niru sõita olnud, sest sõit oli päris pikk, nii 15-20-25 minuti kanti.

ESIMESED 10 MINUTIT SÕIDETUD...

Kella kuue ajal jõudsime viimaks umbes sinna, kus rentapartments.com.ua korter asuma pidi, ja helistasin tädile. Tädi ütles, et selles korteris pole sooja vett ja kas me ei sõidaks ühe metroopeatuse edasi järgmisesse kohta. Pärast kõva ekslemist leidsime õige koha üles ning asenduskorter osutus väääga kenaks, kuigi jupiti oli möödapanekuid. Planeering oli hästi arusaamatu. Elutuba oli väike ja köögist aknaga eraldatud, köök aga liikus magamistoa ümber, mistõttu magamistuba oli ka tilluke. See-eest oli köök nagu jooksukoridor. Vannituba ja WC olid koos, mööbel modernne, elutoas nahkdiivan ja -tugitoolid ja teler, köögis veekeetja, suur külmkapp, mikrolaineahi (kus Piret, va kavalpea, oma raha ja dokumente hoidis) ja pliit (seda me ei õppinudki kasutama). Kusjuures nüüd uurides tuli välja, et see korter oli veebilehel väljas tegelikult 85 dollariga! Korter asus Palas Sportu juures, nii et kogu linn oli kui peopesal -- paar peatust eemal oli raudteejaam, teisel pool n-ö vanalinn, ja kõrvaltänav oli juba firmapoodide tänav. Igal juhul hea diil.

Seejärel raha vahetama. Kiievis oli kogu reisiaja parim kurss -- dollareid ostsid nad 5.05-ga. Hiljem Krimmis nähtud meeldivaim kurss oli 5.01.

UUE KODU KÕRVAL VAATAMISVÄÄRSUST UUDISTAMAS

Õhtul käisime söömas Cili Pizzas. Kõrghetk oli Pireti 27-grivnane Mohito Ukraina moodi ja muidugi õlu Premium. Õhtul läks kaardimängu kõrval liikvele 4,8-protsendine Ukraina õlu Tšernigirske (oh seda mitte-kirillitsat...). Muide, Ukrainas on õlu ilgelt odav (3-5 UAH) ning baaris ja poes on hind pea sama.

taksosõit Borispoli lennujaam - Kiievi metroo lõppjaam 4 USD / 4 in
metroopilet 0,5 UAH
ööbimine 65 USD/öö
pitsa ja joogid Cili Pizzas 25 UAH