4. päev

.................................................................................................

SIMFEROPOL-ALUŠTA

Üles ärgates olid rongi ümber maastik ja kliima oluliselt soojemaks muutunud (kusjuures Kiievis oli v ä g a soe), seega läks põhjas aklimatiseerumise protsess täie ette.

Meie kirvenäoline vagunisaatja vaatas, et meiesuguste välismaalaste pealt on tore lisaraha teha. Mingil hetkel tuli tagastada voodiriided ja rätikud, mis meile eelmisel päeval antud olid. Pakkimisega me suurt vaeva ei näinud ja nii ajasime nelja inimese asjad kolme tekikotti, mille ma vagunisaatja kamorkasse viisin. Varsti ilmus ta meie kupee uksele ja ütles, et kaks käterätikut on puudu. Esimese leidsime üles, kui natukene ülakorrusel tuustisime, teisest polnud aga ei kippu ega kõppu. Vagunisaatja ütles, et kui on kadunud, siis tuleb selle eest maksta 10 grivnat. Jätkasime otsinguid iseseisvalt, aga rätik end kätte ei andnud. Varem polegi nagu käterätikule nii pikka aega nii süvenenult mõtelnud. Pärast eelneva tegevuse läbikaalumist jõudsime otsusele, et neljas lina on ära antud ja vagunisaatja ajas meile mula. Raha polnud nagu ka soovi maksta. Läks veidi aega mööda ja vagunisaatja ilmus uuesti uksele, ütles, et eilsed teed maksavad 10 grivnat, viskas lauale suvalise paberi, mille teisele poole oli kirjutatud "tšai 10 grv", ja lahkus. Selle maksime ära, kuigi Anti ütles, et ürgsetest aegadest on kupees tee hind hinna sees olnud. Vagunisaatjat tabas Simferopolis peatudes muidugi unustushoog, nii et rohkem me midagi maksma ei pidanudki.

Simferopolis oli hääääästi palav. Läbi vaksali trollide poole suundudes ründas meid meeletu taksojuhtide parv, kes püüdis meid jõudumööda enda sõiduki peale meelitada. Kõndides süvenes veendumus, et parim viis neist mööda saada on vaikida. Siis jõudsime trollide juurde. Esimene plaan oli minna Aluštasse, mitte Jaltasse, sest sinna me pidime minema alles kahe nädala pärast. Troll oli hästi lahe. Ligi 45 kilomeetri läbimise eest maksime umbes 15 krooni. Eestis kipuvad trollid venima ja kui sarved maha tulevad, on juhil nendega hull mässamine, seal aga takerdus agaralt liikuv troll Simferopoli liiklusse, aga suure tee peale saades võttis üles sellised tuurid, et Eesti trollid ei näe neist undki. Troll kihutas lõdvalt ka suurematest autodest mööda ja kuna aknad olid lahti, oli sees õhk meeldivalt tuuline. Muide, Krimmis on suurtel teedel ametlikult kaks rada, kuid kuna kõik kihutavad ja peavad üksteisest mööda saama, on pidevalt kasutuses kolm rada. Vahet pole, kas mööda sõidab auto, veoauto või troll. Samal ajal on liiklus meeldivalt rahulik ning sellist närvitsemist ja signaalitamist naljalt ei kohta.

ALUŠTA PEATÄNAV

Aluštas tulime maha kesklinna vaksalis, mis oli pigem ringikujulise keskosaga plats, kust trollid ja marsad ümberkaudsetesse linnadesse sõitu alustasid. Kohe ründas meid üks tädi, uurides, palju meid on ja kauaks me ööbima soovime jääda. Algne kahe toa pakkumine oli 50 dollarit, kaugemal=üleval linnas lukskorter oli tal aga anda 40 dollari eest. Viskasime kodinad maha, jätsime Pireti valvesse ja läksime esimest uurima. Tädi rääkis enne kohalejõudmist, et majast on 10 minutit randa (ma oleks tahtnud näha, kuidas see praktikas välja näeb) ja sisustus on viletsam kui teisel majal, aga boonuseks on ikkagi mere lähedus. Maja asus kõrvaltänavas, maas ronisid ringi koduloomad segamini lastega ja maja ise oli põhimõtteliselt nagu odav suvitusputka. Uks oli pooleldi klaasist, toad räpased, köök tähendas kahe pliidirauaga masinat ja külmikut keset miniatuurset elutuba. Vaade oli ühesõnaga kohutav. :)

Seejärel läksime Pireti juurde tagasi ja avaldasime tädile arvamust, et koht võiks parem olla, aga päris kaugele ka korterit ei taha. Tädile ei meeldinud meie liiga madal hinnapakkumine, mistõttu ta tõmbus tagasi ja läks teiste omasuguste juurde istuma ning uusi saabuvaid sõidukeid ootama.

Siis võtsime kõik kodinad selga (taktikaline viga, aga algajatele võib andeks anda) ning läksime ise mööda linna jalutama. Pea iga teise maja peal oli žiljo-pakkumine, nii et tuli vaid sisse astuda, uurida, mida pakutakse, ja mõelda. Majad ise olid jubedad kuudid, mida kaunistasid metsviinapuud. Üks värav hõlmab mitut kuuti, nii et kui tagumisse minna, astud esimeste õue pealt läbi (õu on ka koridor põhimõtteliselt). Vähenõudlikud inimesed... Pärast esimese umbes kuue koha läbikäimist tekkis juba väike tülpimus. Küll ei meeldinud tädidele see, et meid oli liiga palju/vähe, küll see, et me vaid kolmeks ööks soovisime jääda. Mingil hetkel astus meie juurde kutt, kes tahtis meid aidata, helistades läbi oma sõpru. Kelleltki aga pakkumist ei tulnud, nii et ta soovitas meil vaksali poole minna, sest seal pidavat enam pakkumisi olema. Järgmisel päeval vaksalist läbi käies oli tõepoolest, aga sel päeval ei olnud meil linnast veel mingit aimu, nii et me liikusime vaksali suunas, aga enne leidsime lihtsalt väga hea pakkumise. :)

Kõndisime mööda tänavat edasi ja jäime ühe maja ees seisma. Vaatasime ka, et värava peal on elamise pakkumine. Hoone ise oli erandlik -- kahekorruseline, ja ei paistnud ka väga ropp välja. Tädi oli maja välistrepi peal ning hüüdis, kas me otsime majutust. Jaatava vastuse peale sibas alla, tegi ukse lahti ja uuris, kes talle kostilisteks tulla tahavad. Kui selgus, et olemas on kaks tuba, soe ja külm vesi, külmkapp ja pliit ning selle kõige eest tahab ta vaid 30 dollarit, oli diil tehtud. Meie korteriosa asus teisel korrusel. Ukse taga oli laud toolidega (ideaalne hommikusöögikoht!), sees paremal WC ja köögikraanikauss (ainult külm vesi), edasi järgnes elutuba-köök (magamiseks lahtikäiv diivan), siis magamistuba (üks suur voodi, akna all 2 ühekohalist), all 1. korrusel oli putkasse tehtud aga dušš, kus elektriboiler sooja vett valmistas. Kõik elutoa aknad olid tihedalt kaktusi täis laotud, nii et toas oli päris eksootiline tunne. Meil oli ühine sissepääs ühe onkliga, keda me paar korda nägime, aga muidu oli kõik kenasti meie päralt.

Korter õnnelikult käes, läksime sööma. Ranna poole liikudes jäi ette restorani moodi väljas istumise kohtadega Cafe Nare, kus pakuti tõeliselt head praadi. Muidugi oli kohal ka igas Krimmi söögikohas kohustuslik kass, kes koos roogade tulekuga malbust teeskles. Road ise olid igati mõnusad, kuid kinnitasid hiljem veelgi enam kinnistunud reeglit: katsetada krimmi kokad ei julge ning seetõttu on kõik praed kodused ja väga head, aga põnevat maitseelamust ei paku. Iga lihast roog on 90% juhtudest üle valatud juustuga, mille alla on peidetud majoneesis seened.

RANNAPÄEV ON PEAAEGU LÄBI, READ HÕRENENUD

Õhtul tegime linna peal tiiru. Esmalt läksime randa, mille pilet oli 3-5 grivnat. Kuna kell hakkas kuus saama, oli see juba suhteliselt hõredaks jäänud. Peale aja ka seetõttu, et randa piiras kõrge betoonsein, mis lihtsalt ranna varju jättis. Ujumas käisime ikkagi. Lained olid hästi suured, nii et tuli kohe vette minna ja ujuma hakata, muidu oleks kogu aeg ninapidi kiviklibus pidanud olema. Liiva-alal oli kiviklibu peenem, kuid siiski klibu, aga seda oli teada, et Krimmis liivarandadega väga hea lugu pole.

Siis jalutasime mööda mereranda edasi ning keerasime parki. Park tundus peale randa viiva tee olevat teine kohalik elu keskpunkt. Näha võis pinksilaudu, söögikohti, piljardisaale, lõbustuspargi atraktsioone, pinke, purskkaeve, mänguväljakuid -- põhimõtteliselt kõike, mida üks keskpärane rannapuhkaja soovida võiks. Otsustasime vaateratta kasuks. Mina üle ühe tiiru vastu ei pidanud, sest metall tundus kuidagi liiga väsinud ja kogu see värgendus kõikus, aga teised said ka kahe tiiruga kenasti maa peale tagasi. Siis tegime vaba aja.

Otsustasime Mihkliga natukene matkata -- ronida läänes asuva suure mäe otsa. Eemalt vaadates tundus mäe otsas olevat meeletu kõrghoone, lühinägelik silm muidugi seda ei haaranud, et tegemist oli pooleli hoonega, mis kippus juba lagunema. Ronisime mööda mäeveeru üles. Ette jäid teed, mis olid juba rohtunud, platsid ning üks põlenud ja lagunenud amfiteaterlik väliteater. Edasi jagunes tee kaheks ja lõpuks jäi alles vaid rada, mis viiski selle hoone küljele. Arvatavasti jäi hoone pooleli nõukogude aja lõpuga seoses, aga vähemasti ehitustegevuse algus oli küll suurepärane olnud. Maja rabas esmalt massiivsuse ja monumentaalsusega, siis aga esimese korruse seintel oleva grafitiga. Veider, et mingi hoone asub linna ja vaate suhtes nii heas kohas ning seda võimalust pole ära kasutatud.

HOONELAHMAKAS NÕUKAAJAST

Õhtul mängisime kodus koos Massandra särtsaka portveini, juustu, kartulipelmeenide (lihaga pelmeen ei olegi kõige tavalisem, seda tuleb otsida ja vähem eeldada) jms saatel kaarte ning Anti jutustas paeluvalt geoidide imetabasest maailmast.

Tulevikuplaanidest:
1. kolme ööd linnas alkoholita üle ei ela
2. edasi tuleks minna Sudakki (olla 3 päeva)
3. Sudakis olemise ajal käia Feodossijas
4. homme uurida marsade Sudakki mineku aegu
5. homme liikuda äkki Gurzufi?

trollisõit Simferopoli vaksal - Alušta 6 UAH
majutus Aluštas 30 USD/öö
vaateratas 5 UAH
2 krepkije't Massandra portveini 30 UAH
arbuusikilo õhtul 3 UAH, päeval 2 UAH
hapukoor 5,5 UAH
juust ca 8 UAH
banaanimahlaliiter 7 UAH
kartulipelmeenid 5 UAH