14. päev

.................................................................................................

JALTA - SUUR KANJON - AI-PETRI - JALTA

Hommikul ärkasime küll vaevaliselt, aga siiski üles, utsitasime ka Triini ja Lauri voodist välja ning läksime linna kokkusaamiskohta bussi ootama. Tädi tuli kohale, näitas meile giidi (arusaamatus vanuses naine), ja jäime marsat ootama. Marsa tuli oodatust vähemalt kümme minutit hiljem, giid hüppas peale ja hakkas rääkima piirkondadest, millest me läbi sõitsime. Esmalt läksime hoopis Livadiast edasi mingisse kuurortlinna, kust korjati peale veel üks tädi. Seejärel tulime tuldud teed tagasi ja võtsime suuna Ai-Petrile.

Poole mööda teid üles käänamise pealt peatati buss -- ette sattusid olendid, kellest ma olin taas vaid teoorias teadlik. Kas nad olid nüüd miilitsad või loodusinspektorid (vms), seda ma ei tea, aga üles nad meid igatahes raha maksmata ei lubanud. Päris kaval äriidee tegelikult: mäkke viib ainult üks tee, sina seisad all ja korjad aga raha, sest peale maksmise suurt muud võimalust ju polegi. Meie istusime bussis, juht läks tüüpidega altkäemaksust rääkima ja giid hoidis asjal silma peal. Juht vantsis tagasi ja tuli välja, et pakutud summa ei meeldinud neile ning seetõttu nad meid läbi ei lase. Sel ajal, kui giid ja juht asja arutasid, lõhkes aga meie täiesti korras ja väljareklaamitud superbussil, mis oli muide Mecedes!, tagumine kumm. Esimene ekskursioon toimus seega suvalises teeääres betoonlahmakate peal.



Kumm parandatud, altkäemaksu nõudjad põhjalikult välja vihastatud, otsustasid giid ja juht, et teeme päeva ära tagurpidi: ei lähe mitte enne Ai-Petrile ja siis Suurde Kanjonisse, vaid vastupidi. Suurde Kanjonisse viivatest teedest lähim on aga nii pikk, et auto sõidab Sevastoopoli peale suuna võttes sinna tund aega... Järgnevast sõidust ei taha suurt midagi rääkida, välja arvatud seda, et -- pasunad-fanfaarid -- me sõitsime läbi esimese (ja etteruttavalt öeldes ka viimase) tunneli. See oli säändne tunnel, et kui plaksutada, sai soovida. Pärast tuli neid soovimise-asju ridamisi ette veel. Ja siis saime seda teada, et kui on tugev lõunatuul, ei vii köisraudtee mitte üht inimest Ai-Petri mäele. Autost väljumine oli tõeliselt kergendust pakkuv, aga me olime ikka väga korralikult ära loksunud. Maha pandi meid umbes sellises kohas, mis on võrreldav Eestis suvalise puid täis järsakuga sügisesel ajal -- kõikjal oli lehepudi, jändrikud puud vaheldumas suurematega, juurikane-kivine kallas, olematu tee. Padrik noh.



Sealt tegime siis tempoka laskumise alla orgu. No org oli juba etem, aga ka ei midagi väga erilist -- suured puud kõrgemal, kivilahmakad siin-seal, kõrvalt jooksmas hästi külma veega jõgi. Sellest hetkest alates hakkas giidi tähelepanu nõudma tore keskealine vuntsidega mees, kes lühikese peatuse jooksul imekiiresti lahti riietus ja siis rõõmsalt vette astus. Seda ei pea vist mainima, et ta oli omajagu purjakil. :)) Giid tegi kurja näo pähe, ütles, et edasiminek, ja grupp liikus edasi. Ronimine oli sada-paarsada meetrit mööda mäge üles, toeks all juurikad-kivid. No Ai-Petriga võrreldes oli see ikka päris naljamäng, aga grupp võttis asja väga tõsiselt. Üleval vaatas meile oma leti tagant otsa joogimüüja, kuid tema jäi meie rahata. Sealsamas oli ka järjekordne soovi-miski. Seekord puu. Mhmh, tore on. :p

EKS SOOVID TULEB KIRJA PANNA, ET OLEKS KINDEL

Okei, nüüd võiks järgmised poolsada rida kirjeldada Suure Kanjoni reisi, aga... Kui Kara-Dag oli tõeliselt mõnus reis, kus Mihkel kippus maha jääma, sest ta lihtsalt kogu aeg filmis, siis nüüd ei suutnud ka mina sammu pidada, sest giidil oli tuli takus (vabandust: programm) ja käis pidev rabelemine ühest kohast teise. Kuskil ei saanud pikalt olla, sest utsitati jälle edasi minema. Koht ise ei olnud ka nõnda paeluv, nagu ootasin. Ehk oleks olnud, kui seda varasemat mägede peal ronimist ees ei oleks olnud. Tundub, et kanjon on koht, kuhu tasub tulla siis, kui seal muid inimesi pole -- ehk siis väljaspool hooaega. Loodus iseenesest on hästi kena, aga kõik kohad on inimesi täis, mistõttu loodusega kahekesi olemist pea võimatu nautida. Ehk saabki öelda siis nii, et pettumus oli pigem see, et kõikjal on nõnda palju inimesi, koht ise oli vapustav? Ehk just nii...



Ilmaga läks meil kanjonis natukene pahasti. Poole ronimise pealt sadas veidi vihma, kord täiesti paduka mõõtu, lahkumise ajal aga piilus päike pilve tagant taas välja. Ehk see kohati väga pilvine mulje süvendas seda niigi kitsast tunnet, mille inimmass tekitas. Aga see selleks.

Pärast kanjonist lahkumist läksime sinnasamma sööma. See söögikoht oli eriti lõbus: ettekandja tõi meie kuuese laua jaoks ühe menüü ja jäi siis küsiva ilmega ootama, et noh, mida me siis süüa tellida otsustasime. Well, kuuekesi ühe minutiga otsustada ei ole võimalik, ja seda me ka mainisime. Söögid saime isegi pärast neid, kes meist hiljem tellisid, huvitav. ;) Suure Kanjoni söögikohad on üldjuhul hästi kallid ja kanjonis endas toitlustust üldse pole, kui välja arvata letid, kus müüakse asju, mis hakkavad kas otsa saama või on herilastega kattunud.

Siis autosse ja sõitma ja sõitma ja sõitma. Ning ühtäkki väljumine -- Ai-Petri. Esimene emotsioon oli: oi kui külm! Jäine õhk, lõõtsuv tuul, teistsugused kohalikud, nänniletis nahad... Ja see oli kõigest 1200 meetrit kõrgust. Vaateplatvormilt oli vaade vapustav. Suur-Jalta kogu oma ilus ja väiksuses lihtsalt nina ees olemas. Võimas.

VAADE 1200 MEETRI KÕRGUSELT JALTALE

Kui me mäelt alla tulime, hakkasime alles tajuma, k u i kõrge see mägi tegelikult on. Minul läksid kõrvad lukku ja Pireti kohati niikuinii natukene tõbine olek tegi kõva edenemise. Kogu see ülevalt alla vingerdamine oli ikka tõeliselt karm, aga õnneks teist korda sinna niipea minema ei pea.

Tagasi Jaltasse jõudnuna tegime korraliku summa eest õhtusöögi köistrammi juures asuvas restoranis. Kelner püüdis inglise keelt rääkida, aga see ei tahtnud tal väga hästi välja tulla, nii et vahepeal aitasime teda vene keelega järele. Päris vene keele peale ei saanud ka minna, sest eks ta tundis sisimas, et jootraha kogus kohe langeb, ning rabeles po angliiskit. Arve peal kohtasime ka rida "muusika - 6 grivnat".



Õhtul tsentralnõi rõnokilt läbi minnes soovis ka sealne tuttav arbuusimüüja kena edasiliikumist ja kojujõudmist. Nii kena temast. Sevastoopolis oli ju meil Mihkliga olla au need kaks, kes ei pidanud korterit otsima minema ning võisid varbad lauale asetada ja külma mangomahla luristada.

ekskursioon Suures Kanjonis 80 UAH
tund Suures Kanjonis 8 UAH (ise minnes)
banaanikilo ca 7 UAH
Jaltas köistrammi juures suur väga hea õhtusöök kahele 72 UAH
Jaltas värsketest apelsinidest mahl 10 UAH (180 ml), 17 UAH (0,3 l)