8. päev

.................................................................................................

SUDAK - KARA-DAG - SUDAK

Öö algas ja kestis nohuse nina ning sügeleva kurguga, seepärast jäi õhku võimalus, kas ma äkki neid mägesid üksi vaatama ei lähe. Sudaki kontrastset kliimat küll, kampsunist ja teksadest õhtusöögi ajal ei piisanud... Hommikul kell kuus oli aga olukord talutav ja võis hakata hommikusööki vaaritama, silmad loojas. Õnneks, sest oma väga kesise vene keele oskusega oleks mul mägedes päris raskeks läinud.

Kuigi tädi rõhutas eelmisel õhtul, et kindlasti tuleb vett kaasa võtta, ei tekkinud selle ostmisega nii varasel hommikul mingeid probleeme. Ka oli hommikul üllatavalt palju inimesi liikvel, ma ei kujuta ette, mida nad küll teha võisid. Ju on siis lõokese-tüüpi.

Bussi suurus ei vastanud kuidagi inimeste arvule -- ränka jalgsimatka lõõskava päikese all tuli tegema ligi 15 inimest, buss oli aga mõeldud 40-le. Kuni me mäe poole sõitsime, tutvustas giid Krimmi ajalugu ja sealset piirkonda. Siis lubati meid bussist maha geoloogiamuuseumi ette. Seal tuli siis ülejäänud 30 grivna eest pääse lunastada. Esmapilgul päris naljakas: maksad muuseumi eest ligi 75 krooni ja siis astud ühte Tallinna loodusmuuseumi topisteruumi, mis osutubki kogu muuseumiks. Rahapesukoht? Pärast ekskursiooni suures toas tuli välja, et see summa koondab muuseumipiletit ja kaht giidi teel Kara-Dagile ja tagasi.

GEOLOOGIAMUUSEUM

Kara-Dag on jumalik. Ilma ja raskuse poolest võiks võrdluseks tuua tüüpilise maasikamaa-ilma pluss tükati 45-kraadise ronimise mööda kiviseina ligikaudu seitsme kilomeetri ulatuses, siis natukene alla selle maa laskumise. Vahepeal läksid mägedest õnneks pilved üle, nii et kohati sai hingata ka, aga muidu oli tõeliselt palav. Käisime ära kõrgeimas tipus ja siis O-kujulist trajektoori mööda ülejäänud tippudes ja vaatamisväärsuste juures (kuldsed väravad, soovikivi (kõige alumisel fotol)). Kui esimesse tippu ronisime, oli tõus vahepeal nii karm, et kogu grupp, mis koosnes muide noortest inimestest, lihtsalt ähkis ühes taktis. Aga see kõik oli igal moel seda väärt! Tegelikult on nähtut tõeliselt raske kirjeldada, sest sõnadega saab pilti luua ju vaid mingi piirini. Seepärast --



Naisgiid rääkis, et Kara-Dagil sajab üliharva, viimati tuli vihma näiteks mais. Kui aga sajab, siis mäele ekskursioone ei tehta -- asi muutub eluohtlikuks. Kui mägede kohale vahepeal tumedamad pilved tekkisid ja keegi arvas, et hakkab sadama, muigas ta ning ütles, et kui sadama hakkab, siis mitte Kara-Dagil, vaid Koktebelis (kõrval asuv linn). Talvisel ajal on seal aga nii soe, et siis korjatakse seeni. Giid ise käib Kara-Dagi mägesid läbi kaks-kolm korda päevas, see siis selgitas, miks ta rahulikult omaette muiates liikus, samal ajal kui ülejäänud grupp pidevalt lõõtsutas ja iga puhkusehetke ajal vett sisse ahmis.

Kara-Dagi loodus annab samuti aimu, kui kuiv seal tegelikult on. Lilleõisi kroonisid üldjuhul okkad, muru oli krõbisev-kuldne ja puid mäe peal vähe (ja needki madalad). Ringi lendasid aga tiibadega sitikad, mis maandusid riietele ja kui need ära ajada, lendasid ringiga uuesti tagasi. Lisaks hoiatas giid, et ringi lendavad ka eriti suured putukad, aga need ei tee midagi halba.

Reisi ainuke ebameeldiv osa oli laskumine. Kui seda ise läbi teinud pole, võib muiata, et tõus on ikka halvem, võtab lõõtsutama. Aga kui jalad lõnksus viis-kuus kilomeetrit mööda kerge tõusuga rada alla minna, ei tundugi see enam nii naljakas. Peale tekkivate villide (jalg liigub kaldega pidevalt ette-taha) hakkas lõpuks ka laba tunda andma. Õnneks oli villide vastu plaastrirohtu ja jalg taastus hiljem.

Siis bussi ja tagasi linna, kus me otsisime üles Anti ja Pireti. Nood olid vahepeal käinud avamerel laevaga sõitmas ja ujumas. Tegime kiire lõuna ja läksime koju natukeseks puhkama. Ränk päev oli oma teinud -- magasime kõik kaks tundi ja olime siis laisad kui suvised porikärbsed. Mihkli haigus tegi vahepeal kambäki, nii et tema jäi koju, meie aga läksime poodi õhtusööki jahtima. Poes saime tõelise kultuurielamuse. Sellist imelooma nagu turvavärav Krimmis väga ei tunnistata, aga kuidagi peab vargaid ju peatama. Selle tarbeks olid ühes pädevamas poes üles seatud kapid, mida sai lukustada. Sinna tuli siis enne saali astumist oma asjad panna, uks võtmega kinni keerata ja seejärel rängalt šoppama hakata. Õnneks oli kappide juures turva, nii et midagi hullu ei juhtunud.

Toidujahilt tagasi tulles kuulsin plaksu. Astusin edasi ja nägin, et eelmise paradna esimesel korrusel lasi mees õhupüssist üle tänava märki. Normaalne...

Anti ja Piret võtsid tõsisemalt ette väljasõidu Feodossijasse. Mina ja Mihkel ei viitsinud sinna minna, Piret aga osutus oluliselt tublimaks. Kuna aega oli veel üks päev, siis oleks ekskursioon pidanud toimuma juba homme. Päeval tädisid läbi käies kohtasid nad zakrõtat, sest kõik olid lihtsalt ujumas, õhtul aga olid ekskursioonid läbi müüdud. Kuna müüjaid oli palju, juhtus neil nõnda, et nad käisid ühe tädi käest hiljem uuesti küsimas, too aga kostitas neid sõimuga. Mõni tädi lubas esmalt suure suuga, et muidugi on kohti, siis aga helistas ja sai teada, et kohad on väljas. Üldiselt tasub pilet kohe ära osta, kui lubatakse, et kohti kindlasti on, ostke järgmisel päeval enne ekskursiooni algust. Sellega hiilgas eriti üks tädi meresadama väravas.

Vaikselt hakkas tekkima ka idee, et Sudakist võiks Jalta poole liikuda laevaga, aga see mõte vajas veel seedimist.

1,5 h laevaga merel + ujumine 30 UAH
tomatikilo 7-9 UAH