10. päev

.................................................................................................

SUDAK - NIKITA BOTAANIKAAED -
PÄÄSUPESA LOSS - ALUPKA

JA TEE JALTASSE PAISTAB!

Laev pidi meie arvestuste kohaselt väljuma kell 7.30, aga läks varem. Kas seesama meresadama tädi improviseeris taas või saime me temast kahekesi valesti aru -- ei tea. Aga õnneks olime varem kohal. Laev puugiti räigelt inimesi täis. Eriti toredad olid kitsad pingid ja lauad, mis ärgitasid fantaasiat oma jäsemeid võimalikult mugavalt ja teiste omasugustega sobitama. Neljale inimesele paistis vaba olevat vaid üks laud (kaardimäng!) ja seda otse päikesesse. Selle võrra enam läks päikesekaitsekreemi, kuigi keskpäevane päike tegi olemise vahepeal üsna ebameeldivaks. Sõit oli tegelikult igati mõnus, sest siseruumides tehti aknad lahti. Seepärast loksus laine kogu aeg kõrvus ja tuul sasis juukseid. Antile näitas end korra ka üks delfiin.

Ülejäänud reisijad olid ontlikult kallil väljasõidul läände, meie aga tüüpilised seljakotirändurid. Piret oli eelmisel õhtul võileibu teinud -- need panime kohe alguses võidukalt nahka. Siis vaatasime natukene aknast välja ja alata võis massiivne kaardimäng. Teistele tundus see vist päris kentsakas. :)

PEAAEGU ERALAEV

Laev tegi esimese peatuse Nikita botaanikaaia juures all sadamas. Kahe tunniga pidid inimesed alt rannast üles botaanikaaeda saama, seal ekskursiooni läbima ja siis uuesti laevale jõudma. Selle ajaga võis vaid aimu saada, mis kohaga tegu, aga okei, eks paljud tahtsidki lihtsalt mina-olin-siin-pilte ja seda nad muidugi ka said. Meie käsutuses oli aga kaks tundi eralaev! Meie alus parkis end teise laeva kõrvale kai äärde, nii et rannale sai teise laeva kaudu. Mina ja Piret olime eelneva aja akna all istunud, nii et see ei olnud isegi võimalus, et me oleksime kaks tundi laevas kaarte mänginud. Kõik riided maha, ujukad selga, rätik õlale ja minek! Vesi oli hästi mõnus, aga jube vetikane. Kui laeva tagasi jõudsime, purjetas laeva kõrvalt mööda hänkiparv, nii et Nikita botaanikaaia juures rannas ei soovitaks väga ujuda, kui pole just soovi immuunsüsteemi testida. :)

Kuni meie laev veel sadamas oli, tutvusime laeval töötava kutiga, kes eelistas rääkida po angliiski. Too uuris samuti, kust me pärit oleme, ja naeris, kui küsisime, kas ta ikka teab, kus Eesti asub. Peale asukoha teadis ta sedagi, et siin on monumentidega jama.

Laev maabus Jalta asemel hoopis Pääsupesa lossi juures. Loss oli esmapilgul ikka paras pettumus. Ma teadsin, et see on väike, aga et nii miniatuurne... Mis põhjusel see küll Krimmi sümboliks saanud on? Alt sadamast ehk siis pigem kai juurest üles tulles oli esimene plaan kohe suund Alupka peale võtta, aga siis vaatasime lossi, selle väiksust, ja otsustasime lossi kohe ära vaadata. Tuli välja, et mõte oli õige, sest Pääsupesa lossi näol on tegemist täieliku turistilõksuga. Suvalise mäe pealt saab sama hea vaate, ehk ainult otse alla vaadata ei saa, aga see on ka kõik. Üleval lossi ümber tiiru tehes oli hoopis põnevam jälgida, kuidas laevad randuda üritasid. Lained olid hästi korralikud, nii et laevad hüppasid omajagu ning sadama asjapulgad pidid nende randumisega kõvasti vaeva nägema. Laevu nõnda mere käes õõtsumas nähes tundus inimelu ikka õrnuke.

Mihkliga tagasi alla jõudes olid Anti-Piret suutnud sõbruneda Valgevenest pärit mehega, kes teeb Krimmis ekskursioone. Too istus kohvi jooma ja sai lauanaabritega jutule. Viktor oli kunagi hallil ajal ka Tallinnas viis päeva ekskursioonil käinud. Muheduse ja laheda jutu eest tundus olevat õige hetk esimene Vana Tallinn välja jagada. Well, klassika... Viktor oli igati liigutatud, andis meile Krimmi kaardid ja natukene praktilist infot ning lubas jooki meie terviseks juua.

Pääsupesa lossi alt liikusid laevad ka ümberkaudsetesse linnadesse, seega võtsime laeva Alupkasse, selle asemel et ronida üles suurele teele ja sealt siis mikrokaga linna saada. Laevahinnad andsid umbkaudu aimu, et tegemist on juba kallima piirkonnaga: kui Sudakist Pääsupessa läks nelja-viietunnine sõit maksma 40 grivnat, siis Pääsupesast Alupkasse veerandtunnine sõit pool sellest. Mnjaa... Ja nagu laevades kombeks, karjub kõigest üle räme naishääl, mis tutvustab kaldal olevaid linnu. Seda pläma on samuti võimalik õppida mitte tähele panema.

Alupkas läksime ööbima hotell Alupkasse. Põhjus selles, et seal on majutuse otsimine täiesti masendav. Alupkasse pidime majutuse otsima üldse seetõttu, et see on Jalta juures, aga oluliselt madalamate hindadega (nii ma olin lugenud). Tuli aga välja, et agul trumpab suurlinna lõdvalt üle. Linn oli Gurzufist vaid natukene suurem, majutajad olid aga püha ülbust täis, nõudes öö eest 40-60 dollarit, kuigi tingimused olid olematud.

Alupkas tegutsevad peamiselt vahendajad, kes istuvad autos ja omavad suurt hulka liikuvaid jalgu, kes huvilistega maju läbi käivad. Piret ja Anti, kes seekord kodu otsima pidid, said kuhjaga põnevaid elamusi. Näiteks ühes korteris oleks pidanud vannituba ja kööki jagama mutiga, uks käis kinni sümboolse lukuga ja nurgas haises arbuus. Teises kohas muutus aga hind 45 dollarist 65-ks, kui ringi kõnniti. Kuigi ka omanik ise liikus toas plätudega, asus ta kohe isukalt külalisi nende toas kandmise eest hurjutama, kui oli näha, et diil ei suju. Kolmandas kohas hakkas aga tädi sõimama, kui potentsiaalsed üürnikud julgesid kraani keerata (ja sealt tulid välja vähesed tilgad). Kui Anti ja Piret ütlesid, et hind on liiga kõrge, toodi võrdluseks hotelli hind -- see on ju palju madalam. Mitte kuskil mujal ei võrreldud kodumajutust hotelliga!

Lõpuks läksime hotelli. Vabad pidavat olema vaid 1. klassi toad ja sviidid, odavamad mitte. Uurisime, kas ka neljakesi on võimalik kaheses toas ööbida. Vastuvõtulaua tädi ütles esmalt, et toad on väga väikesed. Kuna magamiskotid olid meil ju kaasas, vaatasime talle jätkuvalt põlevate silmadega otsa. Tädi lõi käega ja viis meid tube vaatama. No olid küll väikesed toad, aga hädapärast oleks saanud kahekesi voodis olla ja põrandal oli tegelikult ruumi küll. Tädi ütles, et tema poolest võiks küll, aga ta peab juhatajaga rääkima. Juhataja vaatas meid, nägi, et venelased pole (mittevenelane = raha) ja keeldus resoluutselt. No 44 dollarit öö eest üks kord pole hullu. Mis sest, et sooja vett oli ainult ühe jaoks ja voodeid ei olnud võimalik kokku lükata, sest keset tuba laiutas mingi külmkapi ja laua segamoodustis. Aknast oli vaade otse merele vähemasti. :)

LENIN VAATAB HUKKAMÕISTVALT LOKKAVAT KAPITALISMI

Õhtul läksime linna uurima ja sööma. Alupka peatänava (vähetõenäoline, et see midagi muud kui Lenini tänav on) juures kesksel platsil asus kõigi laste sõbra Lenini kuju. Mäeveeru mööda alla kulges aga Vorontsovski palee aed. Paleed ennast me ei näinud, sest otsisime tegelikult randa ja korralikku söögikohta, aga... No see oleks niikuinii kinni olnud.

VORONTSOVSKI LOSSI AED

Aed oli hästi puhas ja vaikne, teed laiemad, nii et õhustiku poolest jääb Nikita botaanikaaed sellele kindlasti alla.

Söögist ka. Läänes tunduvad portsud automaatselt väiksemad olevat ja kvaliteet madalam. Samuti on jootraha juba arvele juurde lisatud. Mõnikord ei olnud küll soovi tippi jätta, teisalt jälle ei olnud probleemi üle 10 protsendi juurde maksta. Samas, nagu hiljem avastasime, sõltub kõik ikkagi õnnest ja sellest, kes söögikoht asub turismilõksu/ranna lähedal või mitte (muidugi oli ka erandeid).

laevasõit Sudak-Jalta 40 UAH
laevasõit Pääsupesa loss - Alupka 20 UAH
Pääsupesa loss 3 UAH
ööbimine hotell Alupkas 44 USD / 1. klassi tuba
korralik õhtusöök šašlõkist 79 UAH
veiniliiter 5,5-35 UAH
tšeburekk 3,5 UAH