2. päev

.................................................................................................

KIIEV

SÕIT METROOSSE

Päev algas eelmisel päeval Medoki poest ostetud pappviinerite (suht maitsetud, kest tuleb maha koos lihaga, poes ühed kallimad muide) ja kartulipudruga, mis targu Eestist kaasa võetud.

Seejärel võtsime suuna rongipiletitele. Nood olid varem ära tellitud, nüüd tuli neil lihtsalt järel käia. Hoone oli Palas Sportu juures, aga kuna tegemist on täis ehitatud ja ehitatava väljakuga, siis pidi seda kõvasti otsima. Kaardi pealt välja loetud märge "paralleeltänav" oli käärude ja x suunas keeramiste tõttu seepärast natukene ebatäpne. Rongipiletitega äritseva firma koduhoone oli midagi teenindusmaja sarnast -- kõrged laed, valvelauaätid, lagunenud kunstnahksed tugitoolid, betoonplaadid... Õnneks diil taas pidas, nii et piletid saime kenasti kätte.

Seejärel otsustasime Kiieviga tutvuda. Näiteks vaadata, mis värk jõe juures on. Metrooplaan, mis on muidu tõeliselt tore ja kasulik, osutus aga veidi ebatäpseks, nimelt olid marsruudid "kergelt" lihtsustatud, nii et kui meie mõtlesime jõuda kesklinna jõe äärde parki, astusime välja keset karupeed, kus silla alt läks mööda trammitee, mida mööda sõitsid harvad jalgratturid, tee oli asfaldita ja õitses rõbalka. Anti oli muidugi silmapilk armunud ja kõndis läbi selle paralleelselt jõega linna poole olulisemalt aeglasemalt, kui sellise palava ilmaga oleks võinud. Kogu turg läbitud, ilmnes, et turu taga jätkub karupee, ning tuli tagasi astuda, et metrooga asustuse juurde jõuda. Päris põnevad kalavõrgud olid müügil. Ja muu ka muidugi!

Seekord viis linna- ja metrookaardi võrdlemine meeldivalt sihile, ning uuesti ilmavalguse kätte astudes leidsime endid juba kesklinnast. Vasakul mäe otsas tundusid olevat põnevad hooned, nii et hakkasime rõõmsalt mäkke rühkima. Enne tegime muidugi tee ääres kohvipausi. Kui mööda Andrejevski tänavat edasi tatsasime, läks turismiputkade rida aina tihedamaks ja turiste hakkas üha enam nina ees ähkides mäkke rühkima, seega tundus, et oleme teel mingisse põnevasse turismimekasse.

EKS IGA ASI OLE MILLEKSKI KASULIK...

Siinkohal peaks mainima, et mina läksin Kiievisse ilma igasuguse kodutööta, seega oli meil pidevalt põnev. :) Tuli välja, et tegemist on Kiievi ühe vanema tänavaga, mille äärde koondub galeriide, kirikute ja muuseumide paremik. Meie käisime Püha Andrease kirikus (põhimõtteliselt sai seal olevalt vaateplatvormilt veidi nuditud vaate linnale ja kirik ise oli seest lakooniline), mingis galeriis, kus oli väljas põnev graafika, ja ajaloomuuseumis.

Ajaloomuuseumis pileti ostmine oli ka põnevam, kui võiks arvata. Piret arvas, et ISIC-kaart annab ehk soodustust, ja näitas seda tädile. Tädi küsis, kas ta on Ukraina üliõpilane. Well, hädisest keeleoskusest võis seda muidugi välja lugeda, et kohalik. Eitava vastuse peale teatas tädi, et siis soodustust ei saa. Taga olev vene paarike muigas koos meiega, et ainult Ukraina üliõpilased on üliõpilased. Muuseum oli väga lahe, selline hea algus järgnevale, sest seal oli Ukraina mineviku kohta olemas hästi hea ülevaade. Põnev saal oli see, kus seisis tsaari kaarik. Selle saali tädi rääkis pika jutu sellest, kuidas kaarik Peterburist üle kuu aja Ukrainasse sõitis ning mil moel see kulla ja karraga kaetud oli. Peale selle tegi ta meile selgeks, et Ukraina on kõiki ümbritsevaid riike mõjutanud, nii et põhimõtteliselt ongi Ukraina Euroopa absoluutne kese. Väga laheda jutuga tädi oli. Ukrainalikult jutukas. Muidu olid muuseumis tädid hoopis teistsugused kui Eestis. Kui siin istub tädi nurgas ja vahib blaseerunud ilmel vastasseina, siis seal kappavad nad ringi, hurjutavad, kui neile midagi ei meeldi ja on üldse väga aktiivsed kaasa liikuma. Selle muuseumi eripära oli veel see, et seal ei saanud pildistada (kas oli pilet kallis või oli see keelatud -- ei mäleta), mistõttu olid nad eriliselt hea ninaga, kui kuskil oli tunda kaameralõhna. Selle ennetamiseks tuli tempokalt ees joosta, jätta teine nurga peale luurele ja siis klõpsutada.

N-ö kõrgest linnast tavalise poole astudes leidsime tee pealt laheda söögikoha nimega Idalna Škvarovska Pizeria n3, kus müüdi odavat suppi. Koos mahlaga läks see maksma 8 grivnat (selgituseks: hiljem sai vaid supi heal juhul sama rahaga kätte). Teenindaja oli aga selline, et alguses saime aru, et ta on meie peale kohutavalt pahane, sest ta nõudis kiiret otsustamist ega olnud üldse aldis selgitama, mida ta müüb, seejärel aga mõistsime, et ta tahtis lihtsalt, et asjad kiiresti liiguksid.

Kui esimesel päeval nägime Kiievit vaid vilksamisi, siis nüüd oli aega ka vaadata. Kiiev on igati euroopalik suurlinn, aga mõnikord üllatavalt mustad tänavad ja pidevad tänava ääres mõttetu sodi müüjad (näiteks meie kõrvaltänaval müüs tädi kahel päeval järjest oma kettaga iidvana telefoni lihtsalt liniku peal) andsid aimu, et Euroopani on veel meeldivalt palju aega. Tegelikult on Kiiev väga lahe, inimesed agarad suhtlema ja aitama, kui mure hingel.

Omaette teema on metroo. Kui Kiievis metrood poleks, oleks seal võimatu elada, sest liiklus ja inimmassid on lihtsalt nii tohutud. Metroojaamu on maksimaalselt kahel tasandil, pilet annab aga õiguse liikuda nii, kuis tahad, maksad sisenemise ja väljumise eest. Jaamad on erinevalt kujundatud: meie kohtasime nii tavalisi lakoonilisi jaamu, mõningate viisnurkade ja kangelastega jaamu (Vokzalna) kui ka üht rängalt kullatud tumeda tooniga plaatidega jaama, mille peakoridori tagaseinas kõrgus inimesepikkune Lenini nägu (Teatralna). Nõukogude ajal oli ikka võimsalt asi ette võetud... Metroojaamad ja eskalaatorid (süsteem selline, et sisenedes on üks pikk eskalaator ja hiljem väiksemad, kui on ümberistumine) andsid umbkaudu aimu, k u i miljonilinn Kiiev tegelikult on. Näiteks saime õhtusel tipptunnil nautida eskalaatorile saamise järjekorda. :)

Kuigi Kiievi maapealne liiklus on suhteliselt hullumeelne, on autojuhid üllatavalt rahulikud, signaalitavad vaid äärmisel vajadusel ja kui sõidavad kõnniteel, hiilivad vaikselt sabas. Kiievis sõidavad ringi ka täiesti arusaamatud karp-bussid, Pireti sõnul ratastega R-Kioskid. Capri "autode" suuremad vennad vist...

ÕHTUL POES (ESIPLAANIL KEEDETUD MUNAD!)

Püha Andrease kirik-muuseum 6 UAH
ajaloomuuseum 14,4 UAH
cappuccino kohvikus 12 UAH
Coca-Cola kohvikus 8 UAH
supp ja mahl odavas kohvikus 8 UAH