7. päev

.................................................................................................

ALUŠTA-SUDAK

Hommikul kella kümneks vedasime endid siis bussijaama. Korteri võtmine bussijaama juures on ikka v ä g a kaval tegu, sest sellises lõõsas pikalt jalutada ei viitsi. Viis minutit enne bussi väljumist tekkis õigustatud küsimus, kus on buss, eriti seetõttu, et järgmine pidi minema alles kell 14. Jõudsime korralikult närvi minna -- bussijaam ju ühesuguseid mikrokaid täis, kõik pidevalt tulevad ja lahkuvad, jõuad siis neil silma peal hoida pidevalt. Buss tuli aga paar minutit enne väljaminekut peatusesse, piletiga reisijad lasti ette, piletita reisijatele müüdi piletid ja sõit võiski alata. Juht kontrollis pileteid muide piinliku täpsusega, sest kui miilits ta keset sõitu peatab ja avatab, et tal on peal jäneseid, peab ta 600 grivnat trahvi maksma.

Sõit oli hirmus lahe, kuigi eelduslikult oleks buss ja teed pidanud olema rämedad. Eks see tee oligi selline, nagu ta oli, aga igatahes buss ja juht olid küll super. Eelmisel päeval pileteid ostes teatas müüja selle peale, miks me sellist maad nii kaua sõidame, et teed on viletsad ja käänulised. Nagu Anti sõidu ajal ütles, sõidavad autod-bussid Krimmis kogu aeg SOS-i. Kusjuures sõit kestis koos peatustega siiski poolteist tundi, nii et kas juht tahtis Sudakis vaba aega või oli sõiduaega arvutatud edasi-tagasisõit.

Sõidu ajal sai aga nautida hunnituid vaateid. Mäed vaheldusid orgudega, meri sisemaaga, linnad küladega... Teede peal oli üllatavalt palju jalgrattureid. Kui enne reisi oli peas väike idee, et võiks ka ratta laenutada ja sellega natukene ilma avastada, siis nüüd matsime mõtte külmalt maha. Esiteks sõidavad autod teedel täiesti hullumeelselt (kuidas muudmoodi saaks nimetada pimedas kurvis möödumist?) ja teed ise on pidevalt kalde all, nii et kohaliku kräulaga seal liikumine oleks puhas enesetapp. Poole tee peal keset täielikku tühermaad võttis juht peale naise lapsega, kes lihtsalt tee ääres seisisid. Veerand tundi enne kohalejõudmist läksid ka seisukohad käiku, kui bussi lisandus rida inimesi, nende seas suure kohvriga mees.

Bussist maha astudes saime vaksalis (see on Sudakis mäe otsas, linn läheb kitsalt orgu mööda veeni välja) kohalikeks staarideks. Žiljo-pakkumistega lendasid kohale keskealised naised, mutid, noored ja vanemad mehed ning tüüp jalgrattaga, kes tuli melust vist lihtsalt osa saama, sest pakkuma ta midagi ei hakanud, lihtsalt seisis kõrval ja vaatas huviga. Otsekohe läks rängaks äriks, kusjuures soovitati ka konkurenti, kui selle pakkumine paremini nõudmistele vastas. Mutid olid valmis kohe vaatama viima, mainimata, millega tegu. Lõpuks võeti välja isegi pildialbum. Kogu see pakkumine käis meetodil, et kes kõvemini karjub, selle korter on parim. Uhh... Asetasime Pireti ja Anti vaksali kohvikusse maha ja otsustasime kaasa minna ühe hiljem liitunud kutiga. Lenini tänavast läänes (ehk siis Sudaki mõttes perifeerias) asuva 30-dollarilise maja juurde kuulusid 2 tuba ja köök ning õue mööda edasi asusid dušš ja WC, mille ta ise ehitanud oli. Kutt ise oli sümpaatne, aga mõistis, et pakkumisi on tarvis mitu, ning me võtsime ta telefoninumbri. Öösel vetsu minnes ei tahaks nagu asju jalga panna ja õue astuda...

Seejärel jalutasime tempokalt vaksalisse tagasi ja läksime järgmise mehe korterit vaatama. Tüüp oli keskealine, ilmselgelt ärika välimusega ning ei tahtnud korterit alla 45 dollariga anda. Väitis, et peale kõigi muude luksuste on sees ka arvuti ja pesumasin. Korterini jõudmine käis Ladaga -- mees ja juht esiistmel, meie Mihkliga taga. Jõudsime korterisse, vaade oli kena, toad ilusad. Uurisime siis, et nii, pesumasin, kuidas töötab. Tüüp hakkas rääkima, et omanik ikka ei taha, et me seda kasutaksime, ning jutustas loo, kuidas asjad inimeste käes katki kipuvad minema -- tema oli kunagi oma sõbrale drelli laenanud ja too oli selle ära lõhkunud. Tegime Mihkliga siis kurja nägu, et korter ei ole odavaim ja pesumasin pidi töötama, et nii ikka asi ei lähe. Seejärel võttis ta omanikule kõne ja tuli välja, et muidugi me tohime pesumasinat kasutada. Hilisem pilk pulbrisahtlis laiutavale jälkusele jahutas siiski õhinat ning järgnevatel päevadel pesime pesu käsitsi. Aga seda masinat võis kasutada, kui soovi oleks olnud. :)

Kokkulepe saavutatud, viidi meid uuesti vaksalisse tagasi. Kohalikel on põnevad naljad: kui sõber tee peal vastu tuleb, tehakse kiire nõksakas vastassuunavööndisse, et too autoga instinktiivselt kõrvale pööraks, ning möiratakse siis naerda. Meid neljakesi toodi vaksalist linna juba "kõigest" 20 grivna eest. Kaval plaan, sest mis sa ikka kell 13-14 lõõskava päikse all kotid seljas linna marsid...

KODU JÄRJEKORDSEL ULITSA LENINAL

Pakkisime asjad lahti ja läksime linna sööma. Tet-a-tet Lenini tänava ääres oli ääretult meeldiva teeninduse ja raskelt heade roogadega. Pakuti ka komplekslõunaid, mis tähendas suppi, praadi ja jooki 20 grivna eest. Anti võttis selle ja ahmis toidukoguse juures õhku.

SUDAKI RAND

Rand oli Sudakis palju mõnusam, kui kusagil mujal näinud olime. Esiteks oli see tasuta :), peale selle meenutas sealne kivipuru hea fantaasia korral liiva. Tee randa oli kavalasti tehtud -- Lenini tänavast (=peatänavast) otseteed ei läinud, randa sai vaid mööda ränka turistipiirkonna kõnniteed, kus igal sammul pakutakse süüa, juua ja nänni. Pildistada sai indiaanimütsiga, ahviga, papagoiga, kotkaga, paabulinnuga ja krokodilliga, aga valikut oli kindlasti veel. Tippajal (ehk siis mitte varahommikul) on see 200-400 meetri läbimine tõsine katsumus.

KIVID

Mihkliga ranna ääres jalutades avastasime ekskursiooni Kokasani kanjonisse, kuid kui ekskursioonitädi orgunnijale kõne võttis, tuli välja, et sellel on juba kohad täis. Seal on siis selline värk, et pildi peal olevad ekskursioonid lähevad välja mingil kindlal päeval ja seetõttu igale poole lambist minna ei saa, vaid tuleb uurida, millal ekskursioon toimub ja kuidas on lugu kohtadega. Kokasani asemel soovitas tädi meile rida ekskursioone, mis järgmisel päeval väljuvad. Mingit "kõnnime paar minutit ja siis teeme ujumispausi" ekskurssi võtta ei olnud soovi, küll aga jäi silma jalutusretk Kara-Dagil. Jalutamiseks on seda vist vähe nimetada, sest mainitud seitse kilomeetrit jala, mäkkeronimine ja matkajalatsid lubasid midagi enamat. Lisaks luges tädi sõnad peale, et me kindlasti kaamera kaasa võtaksime, sest vaated on hunnitud. Me ei osanud ettegi kujutada ju... Tädi ise oli muidu 70-ndatel Narva-Jõesuus sanatooriumis käinud ja selle käigus ka Tallinna külastanud. Ekskursioonibumaaga käes, sibasime koju ja magama, sest äratus oli kell kuus.

bussisõit Alušta-Sudak 23,6 UAH
ööbimine Sudaki kesklinnas 45 USD
sõit Sudaki vaksalist kesklinna 20 UAH (ulmehind)
ekskursioon Kara-Dagile 65 UAH