12. päev

.................................................................................................

JALTA-LIVADIA-JALTA

Hommikul Livadiasse sõitmine ei tundunudki nii lihtne olevat, nagu esmalt paistis. Eeldasime, et sõit algab bussijaamast, aga tuli välja, et tegelikult ikkagi trollipeatusest. Väike asjatu jalutuskäik õhuta ja ülilämbes Jaltas pole ju midagi hullu. Peatuses saime teada, et Livadiasse viib otse marsa nr 11 ja ringiga 5. Esimese marsa lasime mööda, aga õnneks, sest seal oleksime pidanud seisma, ja see va seismine ei oleks midagi väga meeldivat olnud. Järgmise peale saime istuma ja isegi see sõit oli kaunikesti ebameeldiv: bussil konditsioneeri pole, õhk tuleb aknast ja laeluugist, aga buss seisab lihtsalt ummikus. Jalta ummikud olid täiesti hullumeelsed. Kievskaja ja Moskovskaja kaksiktänav on põhimõtteliselt Jalta peatänav. Kuid sellele vaatamata lokkab külamentaliteet -- pargi oma auto, kuhu tahad. Seepärast saab suure tänava kolmest rajast ühel hetkel kaks ja siis üks. Esimesed 15 minutit liikusime mööda tänavat alla teosammul, autod sõitsid ümber täiesti süsteemitult ja kogu olukord oli üpris kaootiline. Seejärel asi laabus ja algas sõit läände, mööda ehitatavatest kõrghoonetest.

Livadias sattusime kokku sealse eestlasega, kes seal võõrastemaja peab. Selline imelik kindlasti-olete-minust-kuulnud-ja-minu-kohta-lehest-lugenud kohtumine oli. Eesti keelt on aga ikka meeldiv kuulda. Hiljem kohtasime eestlasi ka sealses kohvikus ning pargis jalutades.

LIVADIA PARK

Jalta loss paistis igati uhke välja, kuid nagu hiljem selgus, oli see väline hiilgus. Mihkel ja mina otsustasime sisse minemisest loobuda, mina ilmselgelt röövelliku hinna ja Mihkel muuseumiküllastatuse pärast. Selle asemel läksime lossi parki avastama. Park oli nõukogudeaegne. Lossi lähimas ümbruses olid puud põõsad pügatud, rohi roheline ja mingi tädi korrastas ala, vähegi kaugemal aga vohas absoluutne võpsik. Võis vaid aimata, milline see kunagi välja oli näinud. Nn teise Livadia parki iseloomustasid pisikesed teed, katkised plaadid, prügiga kaetud katkiste pinkide tagused, roostes metallkonstruktsioonid, mida mööda oleks pidanud metsviinapuud kaarjalt kasvama, ja ümberlükatud sambad büstidega.

Siis saabusid Anti ja Piret ning asusid muuseumielamusi rääkima. Nad kohtasid täiesti erilist vaatamisväärsust. Selleks oli nimelt vetsumutt. See jäi täiesti arusaamatuks, miks hoida WC ees inimest, kui seda ei tohi keegi kasutada (v.a kruiisireisijad), aga no nõukogude aja asi... Igatahes WC-d ta valvas ja tiris tagasi inimesi, kes pahaaimamatult seda kasutama üritasid minna. Kui Piret ja Anti saabusid, maadles ta ühe prantsuse mehe ja tolle pojaga, visates nad esmalt välja meestevetsu ukse eest ja siis naistevetsu omast, saates oma tegevust lakkamatu karjumisega. No prantslased said küll kustumatu elamuse! Naistele ja lastele tegi ta siiski kohati erandeid, kui nood natukene maksid.

Elamused räägitud, võtsime ette kõhtude täitmise. Esimesest söögikohast tegime minekut, sest seal oli liiga palju eestlasi (heh...). Teises tegime lõuna (suht maitsetu, aga peaaegu odav) ning mängisime nii kaua kaarte, kuni arve toomisega anti märku, et me võiks minema hakata. Sättisime end trügivasse marsajärjekorda ja jäime jälle esimesest maha. Teise järjekorra alguses tuli aga pidevalt marsadel silma peal hoida, et uks ikka meie ees avaneks. Kuni me järjekorras ootasime, astus meie juurde vanem mees, kes küsis, kas oleme Pribaltikast. "Vana Toomas, Paks Margareta, da?" -- ja astus ette tulnud bussi ning läinud ta oligi. Uude marsasse sissesaamine läks igati hästi, ainult üks muldvana tädi suutis üllatada -- kuigi ta seisis suhteliselt ukse juures, ärkas ta bussi saabudes oma tardumusest ja pani meeletu küünarnuki-trügimisturbo sisse, kuigi oleks niikuinii istuma saanud.

Jaltasse sõitva marsa esiklaasil ilutses erandlik silt: "Ärge juhiga pahandage". Aw... :p

Lootsime kesklinnas Moskovskaja tänava keskpaigas ühes väga hea vahetuskursiga kohas raha vahetada, aga kurat, see oli t a a s kinni. No ühe õhtu elab üle. Läksime Mihkliga üle tee teisel pool asuvale tsentralnõi rõnokile arbuusi ostma. Arbuusimüüja oli türklane ning ta teadis Eestit jalgpallivõistkondade kaudu. Hm, Eesti on nagu Euroopas jalgpallimeisterlikkuse poolest tagant pea esikohal ju.

MOSKOVSKAJA JA KIEVSKAJA TÄNAVA VAHELINE JÕGI

Kodus tegime pisikese arbuusituuri ja võtsime kahekesi vaba aja. Ma tahtsin vaadata, mis taga-Jaltas toimub. Selleks läksime mööda Kievskaja tänavat bussijaamast mööda ja siis mööda mäge üles -- ees olid suht lagunenud trepid, mis ahvatlevalt ülespoole viisid. Esimese käänaku juures ei saanud astmed otsa, vaid läksid veelgi edasi, ja siis veel, ja veel... Kui astmed lõppesid, oli Jalta meil peopesal, selja taha jäi tee, kus vurasid autod, ning mägi. Ronisime selle mäe otsa ka. Ja siis veel kaugemal asuva künka otsa. Seal ka reis lõppes, sest kuigi vaade oli vapustav, ei tekitanud maas vedelevad süstlad ja klaasikillud just sellist tunnet, et läheks kuhugi edasi. Astusime uuesti tee peale tagasi ja meist paarikümne meetri kaugusel hüüdis meid Anti. Nad olid Piretiga täpselt sama teed mööda üles tulnud.

JALTA

Anti oli kunagi Jaltas nimelt neidsamu astmeid mööda iga päev üles ja alla roninud, sest nende ööbimiskoht asus selle mäe juures. Pisikesena oli ta astmed hoolikalt üle lugenud ja saanud arvuks 2000. Nüüd alla tulles oli siis aeg kontrollida. Kahest tuhandest jäi ainult tuhat seitsesada puudu. :)

ANTI KONTROLLIB :)

Seejärel läksime õhtust sööma. 66 grivna eest kahele sai superhead praadi. See ongi vist reegel, et kui minna sööma rannast ja turismimekadest kaugemale, saab normaalse hinna eest tõeliselt head toitu. Ja jätkuvalt imelik oli see, et sada grammi viina maksab sama palju kui sada grammi veini -- tavaliselt nii kuus grivnat.

Jalta teiseks õhtuks olime kõik juba korralikus nohus. Alguse sai see Mihklist, aga kuna too oli varem ka tõbine, ei teinud me sellest numbrit. Siis jäime nohusse ka meie. Arvatavasti oli põhjuseks Jalta must ja õhuvaene õhk, sest päeval Livadias käies tõmbus nohu oluliselt tagasi, õhtul tegi Jaltas aga jõulise taastuleku.

Jalta sisemikrokas (mis viib ka Livadiasse) 1 UAH
Livadia loss 20 UAH (pildistamispilet 5 UAH)