16. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL

Hommikul kell 9 helises uksekell. Ukse taga oli muidugi tädi. Kõik mõmisesid arusaamatuid roppusi ja magasid edasi. Kell 10 helises uksekell uuesti. Selleks ajaks olime enamjaolt silmad lahti saanud ja lasime tädi sisse. Too palus laia naeratuse saatel vabandust, teatas, et tal on vaja võtta gaasinäite, aga sellele vaatamata õnnestus tal mingi nipiga jääda veerandtunniks. Seejärel ta läks ära, aga saabus siis uuesti. Sündis kokkulepe, et kui ta õhtul uuesti uksest sisse murrab, ütleme, et maksime privaatsuse eest ja sooviksime seda saada.

TRIIKIMISPIDU

Triin ja Lauri jäid pelmeene sööma, meie aga läksime rannahommikut tegema. Tädi rääkis eelmisel õhtul Kristallrannale järgnevast rannast, mis on imekauni selge veega ja asub betoonplokkidest edasi. Seda me siis ujumisnäljastena otsima läksimegi. Betoonplokkidele järgnes loogiliselt nende lõpp ja suur silt, kus oli kirjas midagi suurt, punast ja arusaamatut, aga algselt kinni olema pidanud väljapääs andis sisu ka päris hästi edasi. Katkisest müürist läbi saanud, jõudsime randa, kuigi tegelikult saab öelda, et prügimäele -- kõikjal olid mussorihunnikud, vees loksus mingi ollus ja kogu see värk haises.

"TEISE KRIMMI" RAND

Kauguses järgmise kääru taga arvasime olevat järgmise ranna, nii et võtsime reipalt suuna mussorimäkke, et sealt kaugemale vaadata.

Mäele jõudes ei avanenud teisel pool muidugi mitte ühte randa. Olime roninud hiiglaslikule platsile (see muide ei rohetanud, nagu tavaliselt kõik platsid), mille keskel oli monument Sevastoopoli kaitsjatele. Kaitsjad olid dünaamiliselt ründavas poosis. Piret hakkas rääkima Kangro Kalevipojast ja tolle tulevasest suurusest, aga me vaigistasime ta mõttearenduse juba eos.

SEVASTOOPOLI KANGELASLIK KAITSMINE AASTATEL 1941-42

Valvel-joondu pildid tehtud, läksime jätkuvalt randa otsima. Ka järgmise nuka taga ei olnud randa, vaid hoopis jahtklubi. Urisesime, loobusime mõttest ja lonkisime kristallbetoonile tagasi. Seal õnnestus meil kõigil end jõudumööda ära kõrvetada ja prügiseks saada, sest betoonseina kumerad vormid andsid prügivoolule meeldiva liikumissuuna.

MIKS PEAKS RIIDEID VAHETAMA KORRAGA ÜKS NAINE?


KUMMIPAADILAENUTUS

Vahepeal ühendusime Triini-Lauriga, kes olid otsaga jõudnud n-ö Kreeka-randa, ehk siis randa, mis asub Kreeka linna ääres, ja leppisime kokku, et näeme Panorama juures. Panorama on siis see imeloom, kus Anti oli pisikesena käinud ja uuris juba vahepeal, kas see ikka alles on. Meie ei osanud suurt midagi oodata ja kirjeldus "suur lahingustseen" ei tekitanud ka erilisi emotsioone.

JÄRJEKORDNE SAMMAS

Panoramasse jõudmine käis kiiremini, kui me arvata oskasime. Sevastoopol lööb esmapilgul küll oma suurusega, aga kui juba kesklinnas olla ja on veel kiire ka, viskab jala vahemaid nagu niuhti. Panorama hoone oli suur ja ümmargune, meenutades natukene Pisa torni juures olevaid hooneid. Sisse lasti jaokaupa, kuid õnneks ei pidanud kaua ootama. Esimesel korrusel käis liikumine mööda ringi, mille ääres olevates vitriinides asusid sõjaga seotud esemed -- vormid, püssid, kahurid, kuulid jne. Treppi mööda üles minnes avanes aga hiiglaslik silindrikujuline maal, mis läks maa pool edasi ehitatud kaevikuteks, inimesteks ja lahingumäsuks. Üleminek oli aga nii sujuv, et kogu maal jättis ruumilise mulje. Seal keskel alla ja üle teiste peade vaadates võis umbkaudu aimu saada, mida kujutatud oldi. Mõnes mõttes oleks hea olnud, kui taustaks oleks käinud ka heli, aga teisalt see vaikusesse tardumine lõi just erilise meeleolu.

PANORAMA

Pärast Panoramat jalutasime kodu poole tagasi. Esmalt jäi ette Nahhimovi monument. See pandi üles 1800-ndatel, Lenini ajal vahetati välja Lenini kuju vastu (asukoht on tõepoolest hea!), lisati vastu üle tänava igavene tuli, ja taastati hiljem uuesti. Nahhimovi kujust edasi läksime juba Adamsoni loodud uputatud laevade kuju vaatamas. Anti muigas, et kas Adamson laveeris peene huumori piirimail, kui kotka valmistas.

NAHHIMOVIT ARMASTAVAD KA TUVID

Pärast õhtusööki käisime mina ja Mihkel vaatamas Nahhimovi ulitsat. Silma hakkasid põnevad trepid. Läksime neist üles, vaatasime mere poole -- vaade oli hea --, ronisime siis järgmistest silma hakanud treppidest üles, siis veel, ja veel... Ja olimegi järjekordse monumentaalse ausamba juures. Kuna seda palistas tervelt kolm kindrali nimega tänavat, ei saanudki sotti, kellele see siis loodud oli. Ega me kuju küljest ka eriti ei otsinud.

NOO, KES ON PILDIL?

Õhtul mängisime kaarte, aga vaatasime suurema huviga kohalikke uudiseid, sest Ukraina põhjaosas Lvivis oli fosforit vedav rong rööbastelt maha sõitnud ning plahvatanud ja ümbruskond tuli evakueerida. Vihma ajal soovitati end riietega katta, kuna mürgine toss võib vihmaga alla sadada.

Panorama 20 UAH (kaamerapilet 10 UAH)
venekeelne DVD-ekskursioon Panoramast 25 UAH
pelmeenid poes 4,5 UAH (400 g)