17. päev

.................................................................................................

SEVASTOOPOL-BAHTŠISARAI-SEVASTOOPOL

Minule ja Mihklile algas hommik pool kümme, sest me läksime ostma mälukaarti (149 UAH) ja kaht arbuusi. Jõudsime koju tagasi, tšillisime seal veel pikalt ja jõudsime bussijaama alles kella üheks. Buss oli aga värskelt läinud ja seetõttu pidime veel bussi ka ootama. Ette sõitnud buss oli muidugi lihtsalt hurmav -- kui tavalise katuseluugi ja null-konditsioneeriga bussiga võib veel harjuda, siis SEE buss oli rekordiliselt väikese katuseluugiga, ja kui siia lisada veel juurde, et keskmaal on rannikuga võrreldes hoopis teine kuumus ja päike paistis kogu aeg peale, oli tulemuseks närtsinud Kaja.



Bahtšisarai on suuuur tolmune küla, mis koondub keskse tänava ümber. Ringi tormavad seal marsad, mille peale istudes tuleb uurida, kas khaanilossi-koobaslinna poole ka suund võetakse. Põhimõtteliselt muude marsadega erinevust pole, välja arvatud see, et liikvel on n-ö euroopalikke mosleminaisi, kes on kurguni kinni nööbitud, pearätiga, aga katmata näoga.

Khaaniloss tuletas esmapilgul meelde Istanbulis nähtud paleed, kuid oli palju tagasihoidlikum ja väiksem. No eks Türgi sultan oli üle Euroopa kuulus oma rikkuste, kaasa arvatud naiste poolest... Pilet andis loa käia ringi paremal pool nõupidamistesaalis, purskkaevu juures õues, joonistamistoas, naiste ruumides ja muuseumihoones. Suurde mošeesse, kalmistule ja pargikompleksi me aga sisse ei saanud. Eksponeeritava ja kohati päris tuhmunud mööbli peale vaadates võis vaid oletada, kui uhke see kunagi olnud oli. Siseõues jalutades kuulutati minaretist järjekordset palvust, kui turiste oleks vähem olnud, oleks see andnud veel erilisema hõngu.

HAAREM

Khaanilossi juures asusime järgmist õigele poole sõitvat marsat ootama. Kell oli 17.50, koobaslinn pidi aga kinni pandama kell 20, nii et aega just üleliia ei olnud. Marsajuht näitas käega, et näete, sinnapoole tuleb astuda, meie hüppasime marsast maha ja asusime reipalt näidatud suunas jalutama. Kui olime veidi mööda natukene mäkke tõusvat teed üles läinud, jäi tee peale ette putka, kus müüdi muu nänni vahelt ka koobaslinna pileteid. Sealne tädi arvas, et me võiksime piletid ka koobaslinna väravast osta. 25 minutit kõmpimist hiljem selgus, miks. Kui olime veerand tundi mööda mäge üles roninud ja koobaslinna ikka veel ei paistnud, küsisime ühe tee kõrval nänni müüja käest, kaugel linn on. Tädi ütles rõõmsalt, et 15-20 minutit veel, aga meie longus suunurki nähes ärgitas ikka edasi minema -- nii kaua juba tuldud ju. Triin jäi maha sõbraliku sisalikuga tutvust sobitama, meie aga läksime edasi, mina tuikava peavalu kiuste, ja nagu selgus, asja eest.

SEE EI OLE VEEL KOOBASLINN :)

Linna väravasse jõudes näitas suur silt vasemale, seal aga peatas meid ilmselgelt joobes giid, kes ütles, et grupita sisse ei saa. Nojah, me pöörasime valele poole -- õigele teele juhatasid läbivalt paremale kulgevad ekskursioonigrupid. Linn oli midagi Kappadookia sarnast, tänavate süsteemi poolest meenutas aga Pompeid. Tee äärde jäid mõningad koopad, teeservad olid kõrged, tänavakivis olid pikad sügavad vaod, kõikjal oli lagunenud kivilahmakaid, mille vahele ronida, ja igal pool soojendasid end kivi peal sisalikud.



Teisele poole mäge minnes avanes vapustav vaade mägedele ja orgudele kilomeetrite ulatuses. Vaat see oli Suur Kanjon! Oleks aega rohkem olnud, oleks koopaid enam läbi käinud ja kaugemalt linna uurima läinud.

KOOBASLINNA ELANIKEL OLI MILJONIVAADE...

Seejärel läksime tempokalt alla tagasi, sest viimane buss pidavat koobaslinna juurest minema "20 kandis".

ÕHTUNE PÄIKE HEIDAB TEELE VARJE

Kui me marsat ootasime, tulid lähemale kohalikud, kes uurisid, kuhu me minna tahame, ja olid nõus meid ära viima. Žiguli ja kuus inimest otseteed Sevastoopolisse -- pole probleem! Meie jaoks oli. :) Üks tüüp loobus ja ütles, et marsat niipea ei tule, viis minutit hiljem tuiskas aga marsa kenasti kohale.

Kell 20-21 paiku ei liigu Bahtšisaraist Sevastoopoli poole ühtegi bussi ega rongi. Platsi peal konutas aga n-ö tellimisel marsa, kelle juhid pakkusid, et viivad meid Sevastoopolisse ukse ette 150 grivnaga. Kui me sisse hüppasime, ilmus ei-tea-kust välja terve posu inimesi, kellele müüdi Sevastoopoli pilet 120 grivnaga. Meie kõveraid nägusid tõmbas sirgemaks teadmine, et saame vähemasti otse ukse ette.

Õhtuks tegime domašnije kuhnjat -- kotlette ja makarone maitserohelise ja smetanaga. Maitses hea!

bussisõit Sevastoopol-Bahtšisarai 25 UAH
taksomarsasõit Bahtšisarai-Sevastoopol 150 UAH / 6 in
marsa Bahtšisarais 1 UAH
khaaniloss Bahtšisarais 20 UAH
Tšufut Kale koobaslinn 12 UAH
1,5 l pühitsetud vett 2 UAH