3. päev

.................................................................................................

KIIEV-SIMFEROPOL

KALJAMASINAD :)

Öösel sadas maha meeletu sahmakas vihma, aga hommikul olid alles vaid mõned loigud. Soojus oli vägev. Hommikuks mõtlesime teha kuningliku pakimakaroniroa koos kohalikust poest ostetud mitte just odava singiga. Sink tundus pakis olles veel söödav, aga kui selle servast lahti lõikasime, kobrutas selle peal rasv ja liha tundus ka kuidagi väga koeravorsti meenutavat. Otse loomulikult oli lõhngi imelik. Kitsejuustu ja muude imelike asjade pealt on aga teada, et kõik, mis lõhnab imelikult, ei pruugi imelikult maitseda. Mihkel proovis ja arvas, et seekord on tegemist erandiga. Säästlike eestlastena asetasime singi õrnalt sügavkülma, et ta parema välimuse omandaks, kui uued korteriüürijad maiustada tahavad.

VAKSALIS. MÕNI INIMENE...

Rong läks keskvaksalist teele umbes 20.20, korterist lubati meil lahkelt lahkuda aga hiljemalt kell 12. Olime kavalad ja viisime asjad keskvaksalisse hoiule. 1. vaksalihoone oli midagi Balti jaama sarnast ja seal pakke hoida ei saanud. 2. hoone oli juba massiivne, varustatud mitme saaliga, teisele korrusele viiva eskalaatoriga ja üle rongide juhtiva koridoriga. Pakke sai anda keldris asuvasse ruumi, kus pidavat olema kaamera. 6 grivna loovutamise tasuks andis mutski kaks nõukogudeaegset 15-kopikalist. Esimene tuli sisse panna pärast koodi sisestamist ja siis uks kinni lüüa, teine aga sisestada asjade kättesaamiseks. Eriti turvaliseks tegi asja see, et kuskil kaameraid näha polnud ja kopika(te) kaotamise eest oli trahv vaid 8 UAH. Tea, mis summa eest see uks avanema hakkab... Meie asjad olid õhtuni kenasti kapis, nii et kurta pole midagi.

PAKIHOIUS PAKENDAMAS

Pärast pakkide äraandmist uurisime ka rongiplaani, kus meie rongi taha ei olnud märgitud mitte väljumisrada, vaid arusaamatu lühend. Vabast kassast küsides saime muidugi sõimu osaliseks -- miks me infost ei küsi. Hakkasime infot otsima, kuid päris raske on nii suurelt alalt midagi sellist leida, kui viiteid pole. Lõpuks saime ühelt toiduputka tädilt teada, et meil pole vaja muretseda, sest rongi rada kuulutatakse välja alles 40 minutit enne rongi väljumist.

Kuna õhtuni oli terve päev aega, mõtlesime linna peal aega parajaks teha. Esmalt jäi vaksalist peatus tagasi ülikooli juures kaardilt silma ülikooli botaanikaaed. See oli aga kinni. Ümber aia linna poole kõndides võis vaid varbade vahelt näha, kui lahedad õllejoomisnurgad ja jäätiselimpsimispingid seal näha olid. Kui see lahti on, tasub sinna kindlasti minna. Ülikooli ees olevas pargis tegime peatuse. Vaatlesime kohalike vanemate meeste tavalist päeva. Pargis olid nimelt üles pandud lauad, kus on ideaalne malet mängida ja vaikselt õlut libistada. Seejärel mõtlesime pilgu peale visata presidendi paleele, aga sinna me ei jõudnudki, sest taas hakkas vihma sadama. Vihmase aja veetsime meeletusuures kaubanduskeskuses, mis asus maa all.

Siis oli aeg end rongi peale seada. Vaksal oli inimesi täis ja kuna me varuga tulime, saime lihtsalt inimesi jälgida. Hästi põnev seltskond, vastu tuli ka moslemeid, rätid peas ja puha. Siis kuulutati välja meie rongi rada ning oligi aeg pakid välja võtta ja rongile minna.

KLASSIKALINE KUPEEVAADE

Meie vagun kandis numbrit 1, mis tähendab ju muidugi seda, et see on rongi viimane vagun, mistõttu me kõndisime pikalt-pikalt. Rong oli selline, nagu need rongid siingi Vene ajal ikka olnud on. Kupee lõi esmalt pahviks: alumised istmed 45 kraadi peale tõstetud, aknal eesriided ees, põrand räpane, ruum pime, kui aga maha istusime, polnudki asjal häda. Natuke õlut ja kaardimängu ning uus kodu oligi kodustatud. Päikeseloojangus Krimmi suunas sõitmine oli igal juhul väga mõnus, eriti seepärast, et tänapäevane uuendus on konditsioneer. Vahepeal tuli küll uks kinni tõmmata, sest kohalik kultuurrahvas võttis vetsust viimast, aga siis koristati see jälle ära ja hais vaibus mõneti. Muidu arvasime, et rongisõidust saab ränk küpsemine, aga asi ei olnudki nii hull.

Rongis sai ka kõvasti üllatusi. Anti läks mingil hetkel vetsu, siis aga tuli korraks ukse peale ja hüüdis: "Kohe tuleb!" Meie vastu, et misasi. "Oodake!" Paar hetke möödus, siis ilmus kupee uksele Vene õigeusu papp, sahmas püha veega ühele poole ja siis teisele poole. Seejärel ta lahkus ja uksele ilmus teine vaimulik, saateks kast ja soov, et me midagi annetaks. Anti rääkis hiljem, et kui ta vetsu poole teel oli, oli papp talle hullu sahmaka vett näkku visanud. Meie kõige õnnistatum! :)

Öö möödus suhteliselt valutult. Uni oli küll rongi vappumise tõttu rahutum, aga magada sai ikka.

tee rongis 2 UAH
keskvaksalis pakihoid 6 UAH (mündi kaotamine 8 UAH)