12. päev

.................................................................................................

JALTA-LIVADIA-JALTA

Hommikul Livadiasse sõitmine ei tundunudki nii lihtne olevat, nagu esmalt paistis. Eeldasime, et sõit algab bussijaamast, aga tuli välja, et tegelikult ikkagi trollipeatusest. Väike asjatu jalutuskäik õhuta ja ülilämbes Jaltas pole ju midagi hullu. Peatuses saime teada, et Livadiasse viib otse marsa nr 11 ja ringiga 5. Esimese marsa lasime mööda, aga õnneks, sest seal oleksime pidanud seisma, ja see va seismine ei oleks midagi väga meeldivat olnud. Järgmise peale saime istuma ja isegi see sõit oli kaunikesti ebameeldiv: bussil konditsioneeri pole, õhk tuleb aknast ja laeluugist, aga buss seisab lihtsalt ummikus. Jalta ummikud olid täiesti hullumeelsed. Kievskaja ja Moskovskaja kaksiktänav on põhimõtteliselt Jalta peatänav. Kuid sellele vaatamata lokkab külamentaliteet -- pargi oma auto, kuhu tahad. Seepärast saab suure tänava kolmest rajast ühel hetkel kaks ja siis üks. Esimesed 15 minutit liikusime mööda tänavat alla teosammul, autod sõitsid ümber täiesti süsteemitult ja kogu olukord oli üpris kaootiline. Seejärel asi laabus ja algas sõit läände, mööda ehitatavatest kõrghoonetest.

Livadias sattusime kokku sealse eestlasega, kes seal võõrastemaja peab. Selline imelik kindlasti-olete-minust-kuulnud-ja-minu-kohta-lehest-lugenud kohtumine oli. Eesti keelt on aga ikka meeldiv kuulda. Hiljem kohtasime eestlasi ka sealses kohvikus ning pargis jalutades.

LIVADIA PARK

Jalta loss paistis igati uhke välja, kuid nagu hiljem selgus, oli see väline hiilgus. Mihkel ja mina otsustasime sisse minemisest loobuda, mina ilmselgelt röövelliku hinna ja Mihkel muuseumiküllastatuse pärast. Selle asemel läksime lossi parki avastama. Park oli nõukogudeaegne. Lossi lähimas ümbruses olid puud põõsad pügatud, rohi roheline ja mingi tädi korrastas ala, vähegi kaugemal aga vohas absoluutne võpsik. Võis vaid aimata, milline see kunagi välja oli näinud. Nn teise Livadia parki iseloomustasid pisikesed teed, katkised plaadid, prügiga kaetud katkiste pinkide tagused, roostes metallkonstruktsioonid, mida mööda oleks pidanud metsviinapuud kaarjalt kasvama, ja ümberlükatud sambad büstidega.

Siis saabusid Anti ja Piret ning asusid muuseumielamusi rääkima. Nad kohtasid täiesti erilist vaatamisväärsust. Selleks oli nimelt vetsumutt. See jäi täiesti arusaamatuks, miks hoida WC ees inimest, kui seda ei tohi keegi kasutada (v.a kruiisireisijad), aga no nõukogude aja asi... Igatahes WC-d ta valvas ja tiris tagasi inimesi, kes pahaaimamatult seda kasutama üritasid minna. Kui Piret ja Anti saabusid, maadles ta ühe prantsuse mehe ja tolle pojaga, visates nad esmalt välja meestevetsu ukse eest ja siis naistevetsu omast, saates oma tegevust lakkamatu karjumisega. No prantslased said küll kustumatu elamuse! Naistele ja lastele tegi ta siiski kohati erandeid, kui nood natukene maksid.

Elamused räägitud, võtsime ette kõhtude täitmise. Esimesest söögikohast tegime minekut, sest seal oli liiga palju eestlasi (heh...). Teises tegime lõuna (suht maitsetu, aga peaaegu odav) ning mängisime nii kaua kaarte, kuni arve toomisega anti märku, et me võiks minema hakata. Sättisime end trügivasse marsajärjekorda ja jäime jälle esimesest maha. Teise järjekorra alguses tuli aga pidevalt marsadel silma peal hoida, et uks ikka meie ees avaneks. Kuni me järjekorras ootasime, astus meie juurde vanem mees, kes küsis, kas oleme Pribaltikast. "Vana Toomas, Paks Margareta, da?" -- ja astus ette tulnud bussi ning läinud ta oligi. Uude marsasse sissesaamine läks igati hästi, ainult üks muldvana tädi suutis üllatada -- kuigi ta seisis suhteliselt ukse juures, ärkas ta bussi saabudes oma tardumusest ja pani meeletu küünarnuki-trügimisturbo sisse, kuigi oleks niikuinii istuma saanud.

Jaltasse sõitva marsa esiklaasil ilutses erandlik silt: "Ärge juhiga pahandage". Aw... :p

Lootsime kesklinnas Moskovskaja tänava keskpaigas ühes väga hea vahetuskursiga kohas raha vahetada, aga kurat, see oli t a a s kinni. No ühe õhtu elab üle. Läksime Mihkliga üle tee teisel pool asuvale tsentralnõi rõnokile arbuusi ostma. Arbuusimüüja oli türklane ning ta teadis Eestit jalgpallivõistkondade kaudu. Hm, Eesti on nagu Euroopas jalgpallimeisterlikkuse poolest tagant pea esikohal ju.

MOSKOVSKAJA JA KIEVSKAJA TÄNAVA VAHELINE JÕGI

Kodus tegime pisikese arbuusituuri ja võtsime kahekesi vaba aja. Ma tahtsin vaadata, mis taga-Jaltas toimub. Selleks läksime mööda Kievskaja tänavat bussijaamast mööda ja siis mööda mäge üles -- ees olid suht lagunenud trepid, mis ahvatlevalt ülespoole viisid. Esimese käänaku juures ei saanud astmed otsa, vaid läksid veelgi edasi, ja siis veel, ja veel... Kui astmed lõppesid, oli Jalta meil peopesal, selja taha jäi tee, kus vurasid autod, ning mägi. Ronisime selle mäe otsa ka. Ja siis veel kaugemal asuva künka otsa. Seal ka reis lõppes, sest kuigi vaade oli vapustav, ei tekitanud maas vedelevad süstlad ja klaasikillud just sellist tunnet, et läheks kuhugi edasi. Astusime uuesti tee peale tagasi ja meist paarikümne meetri kaugusel hüüdis meid Anti. Nad olid Piretiga täpselt sama teed mööda üles tulnud.

JALTA

Anti oli kunagi Jaltas nimelt neidsamu astmeid mööda iga päev üles ja alla roninud, sest nende ööbimiskoht asus selle mäe juures. Pisikesena oli ta astmed hoolikalt üle lugenud ja saanud arvuks 2000. Nüüd alla tulles oli siis aeg kontrollida. Kahest tuhandest jäi ainult tuhat seitsesada puudu. :)

ANTI KONTROLLIB :)

Seejärel läksime õhtust sööma. 66 grivna eest kahele sai superhead praadi. See ongi vist reegel, et kui minna sööma rannast ja turismimekadest kaugemale, saab normaalse hinna eest tõeliselt head toitu. Ja jätkuvalt imelik oli see, et sada grammi viina maksab sama palju kui sada grammi veini -- tavaliselt nii kuus grivnat.

Jalta teiseks õhtuks olime kõik juba korralikus nohus. Alguse sai see Mihklist, aga kuna too oli varem ka tõbine, ei teinud me sellest numbrit. Siis jäime nohusse ka meie. Arvatavasti oli põhjuseks Jalta must ja õhuvaene õhk, sest päeval Livadias käies tõmbus nohu oluliselt tagasi, õhtul tegi Jaltas aga jõulise taastuleku.

Jalta sisemikrokas (mis viib ka Livadiasse) 1 UAH
Livadia loss 20 UAH (pildistamispilet 5 UAH)

11. päev

.................................................................................................

ALUPKA-JALTA

Hommikul pidime enne Jaltasse sõitmist hommikust sööma minema, aga sattusime hoopis 36. liini peale ja jõudsime Jaltasse. Bussis oli lahe silt: "Hotšeš võiti -- KRITŠI!" ("kui väljuda tahad, karju!"). Esimene märksõna Jalta kohta oli "suur". Varem ei olnud me ju Krimmis nii laiahaardelises linnas käinud. Suurus iseenesest pole midagi hullu, aga kui saabuda linna teadmisega, et sinna tuleb korter saada ja pakkumisi vaatamas käies tuleb mööda linna ringi lasta, ei ole see midagi meeldivat. Eriti kui on pidevalt kuuldud, et Jalta on kallis.

NO COMMENTS...

Meid pandi maha keset kesklinna ja esmalt olime natuke peata olekus. Majutuspakkumisi ei paistnud kuskilt, ainult paar harva silti oli bussisõidu ajal silma hakanud, aga mastaabid olid ju suured... Siis aga leidsime, et ehk läheb õnneks bussijaamas, ja hakkasime suhtkoht kesklinnast mööda mäge üles rühkima sinna, kus bussijaam asuma pidi. Hiljem läbisime sama maad 15-20 minutit ka ilma kottideta. Kuumuse käes kodinad seljas sammumine polnud seega midagi lõbusat. Bussijaama pidime koos ja kodinatega minema seetõttu, et kottidega saime just Sudakis meeletu kogude žiljo-pakkujaid ümber, ilma ei oleks lihtsalt tähelepanu äratanud. Söömispeatuse tegime poolel teel ühes välikohvikus, kus pakuti tšeburekke. Mahl oli seal odavam kui mujal -- kaks-kolm grivnat.

Bussijaamas näkkas söötadega kohe. Esmalt tuli meie juurde mees, kes pakkus kahetoalist korterit ja tundus asjalik, nii et mina ja Mihkel läksime kohe vaatama. Anti ja Piret jäid ülejäänud kohale tormanud muttidega kauplema. Korter asus bussijaama vahetus läheduses viiekorruselise maja viimasel korrusel (mitte esimene korrus on alati boonus). Huvitav oli see, et tube üüriti välja ühekaupa, nii et korteri hind võrdus tubade hind ja tubade hind võis olla erinev olenevalt sellest, kui kenad need olid. No okei. Selles korteris elas sees muti ja siis veel mingi teine mutt sibas ringi. Onkel näitas tube, ütles, et kui kaht ei taha, võib ka ühe võtta. Meil oli soov ikka kogu korterit saada. Selle peale teatas muti, et oi, asju tuleb siis ju pakkima hakata. Aga viis korda 30 dollarit oli vist nii hull summa, et ta oli seda nõus kohe tegema, kui kokkulepe käes. Kui asi läks uurimiseni, kust me pärit oleme, teatas tädi rõõmsalt, et aa, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa -- see on kõik üks suur õnnelik riik. Sellist korterit ei saanud põhimõtteliselt võtta.

Läksime tagasi bussijaama ja teatasime onklile, et uurime teisi pakkumisi ka. Piret ja Anti olid vahepeal põnevat elu elanud. Mutikesed pakkusid vahepeal nii agaralt kortereid, et keegi lubas miilitsa kutsuda. Üks kõrval seisev mutt aga karjus kõva häälega, et turistid otsivad 50 dollari eest elamist, ja ajas sõnakalt eemale tädisid, kes ühetoalisi pakkusid. Samuti informeeris ta uusi tulijaid, et turiste on neli, kaks läksid lihtsalt korterit vaatama. Seltskond olevat tõeliselt lahe olnud, mutid jagasid valgustkartvaid detaile selle kohta, mida paarikesed läbikäidavas toas tegid jne. :p

Uurisime, mida Piret ja Anti meie jaoks leidnud olid. Nood olid suutnud välja sortida ühe punase topiga tädi, keda ka teised pakkujad agaralt soovitasid kui kõige parema korteri omanikku. Tädi istus natukene teistest käratsejatest eemal, nii et me läksime tema juurde, uurisime, kui kaugel korter on (2-3 minutit, tegelikult 5-6 minutit -- selline see ajaarvestus Krimmis juba on), ja asusime teele. Korteri suurim ja ainuke miinus tundus esmalt olevat põrand, kus tädi ka ise õuepläffidega ringi lasi. Aga muidu oli seal üks suurem tuba (voodi, riidekapp, telekas), väiksem tuba (voodi, peeglilaud, etem telekas), väiksem rõdu, hästi suur rõdu, vannituba ja WC eraldi ning köök (gaasibiler, pliit, kraanikauss). Tädi rääkis kohe ka juurde, et vett soojendab gaasiboiler ning kella 22-05 vett ei ole. Miks, ei teadnud, nii on see alati olnud, seetõttu on köögis ka suur pott, kuhu võib panna varuvett. Maja asus peateest veits eemal, kuid trollipeatus oli lähedal. 50 dollari eest tundus see päris normaalne olevat.

Korteri üleandmise ajal ütles tädi, et homme peaks talle toodama hirmus suur telekas, mida tema poeg tahtvat. Tulevikus saaks siis tädi lõdva randmega 70 küsida (meilt soovis ta algselt 60). Järgnevatel päevadel see kohale ei jõudnud, aga ehk nüüd on mõni õnnelik üürnik seda vaatamas. :) Saime ka teada, et tal ei ole kunagi varem õnnestunud kogu korterit korraga välja üürida. Pärast, kui olime korterisse end sisse seadnud, et olime unustanud üliolulise asja -- külmkapi. Seetõttu jäi Jalta ainukeseks linnaks, kus me kodus peale teevee suurt midagi muud süüa ei teinud. Öösel vetsus käimine suunal köök (kopsik vett täis) - WC - köök (tühi kopsik veetünni peale) oli ka tegelikult päris lõbus. Ja põnevad külma vee üllatused dušši võttes olid ka omal kohal.

Korteri puhul oli põnev uurida, kuidas slaavi vaim eesti omast erineb. Alguses vaatasime, et koridoris on kapp puust. Tutkit, tegemist oli kleebitava puuimitatsiooniga. Sama lugu plaaditud tualetiga, aga seal oli kleebist ülegi jäänud, nii et see oli nässerdatud ümber veetoru, aga kahjuks oli see poole peal otsa saanud. Ah, eks poolgi ole ilus. Samasugune oli ka väiksem rõdu, kus kleebise alt oli tükati näha eelmine toon. Piidad olid aga penoplastist! Ning õige tapeet peab läikima ikka kuldselt, tumepunaselt ja mustalt. Ilu tundus nagu peituvat selles, et üldmulje on läikiv, värviline ja nagu päris, detailid ei evi aga mingit tähtsust. Seetõttu võib täiesti kindel olla, et need tädid, kes bussijaamas seda korterit soovitasid kui parimat, oli ka seda. Mõttemaailmad ja arusaamad ilust on ikka nii erinevad...

Kui asjad lahti pakkinud olime, läksime Jaltaga lähemat tutvust tegema. Jalta on kole turismilinn (siinkohal tasub mainida, et kui varem tundus seda ka Alušta, muutis Jalta nägemine arvamust oluliselt). Kõik kohad olid täis hirmus tormiliselt puhkavaid inimesi ning hinnad olid kohati laes (Mini-DV-kassett 70 grivnat), kohati ülisoodsad (arbuusikilo 2 grivnat). Kogu ummikus olevate autode ja ringisagivate inimeste massi sees ei kannata vähegi seiklejama hingega inimene olemist välja ja püüab kuidagi perifeeriasse liikuda. Seda tundsime ka meie -- järgmisel päeval plaanisime minna Livadiasse ja üleülejärgmisel Suurde Kanjonisse.

IMEKENA JALTA RAND (VÕI OLI SEE JUBA MASSANDRA?)

Kliima on Jaltas ka kuidagi ilge. Kuumus teeb kuidagi eriliselt loiuks. Nagu ütles Mihkel linna jõudes: ühte kätte võtaks õlle, teise arbuusi ja siis vedeleks nii viis päeva. No Jalta on Krimmi kõige soojem linn ka. Must meri, alt üles kasvav linn ja seda piiravad kõrged kaljud teevad oma töö nii sooja õhu kui ka heitgaaside hoidmise osas.

Õnneks oli toiduga olukord palju parem kui mujal läänes. Hinnad olid küll pisut kõrgemad (pearooga alla 18-20 grivna väga ei saanud), salatid tagasihoidlikumad, aga maitse mõnus. Kievskaja tänavat mööda linna poole minnes leidsime ühe igati meeldiva söögikoha.

mikorokasõit Alupka - Jalta kesklinn 4,5 UAH
ööbimine Jalta äärelinnas 50 USD/öö
mereannisupp rannas 11,9 UAH
arbuusikilo 2 UAH
õlarõõm-rätik 30 UAH

10. päev

.................................................................................................

SUDAK - NIKITA BOTAANIKAAED -
PÄÄSUPESA LOSS - ALUPKA

JA TEE JALTASSE PAISTAB!

Laev pidi meie arvestuste kohaselt väljuma kell 7.30, aga läks varem. Kas seesama meresadama tädi improviseeris taas või saime me temast kahekesi valesti aru -- ei tea. Aga õnneks olime varem kohal. Laev puugiti räigelt inimesi täis. Eriti toredad olid kitsad pingid ja lauad, mis ärgitasid fantaasiat oma jäsemeid võimalikult mugavalt ja teiste omasugustega sobitama. Neljale inimesele paistis vaba olevat vaid üks laud (kaardimäng!) ja seda otse päikesesse. Selle võrra enam läks päikesekaitsekreemi, kuigi keskpäevane päike tegi olemise vahepeal üsna ebameeldivaks. Sõit oli tegelikult igati mõnus, sest siseruumides tehti aknad lahti. Seepärast loksus laine kogu aeg kõrvus ja tuul sasis juukseid. Antile näitas end korra ka üks delfiin.

Ülejäänud reisijad olid ontlikult kallil väljasõidul läände, meie aga tüüpilised seljakotirändurid. Piret oli eelmisel õhtul võileibu teinud -- need panime kohe alguses võidukalt nahka. Siis vaatasime natukene aknast välja ja alata võis massiivne kaardimäng. Teistele tundus see vist päris kentsakas. :)

PEAAEGU ERALAEV

Laev tegi esimese peatuse Nikita botaanikaaia juures all sadamas. Kahe tunniga pidid inimesed alt rannast üles botaanikaaeda saama, seal ekskursiooni läbima ja siis uuesti laevale jõudma. Selle ajaga võis vaid aimu saada, mis kohaga tegu, aga okei, eks paljud tahtsidki lihtsalt mina-olin-siin-pilte ja seda nad muidugi ka said. Meie käsutuses oli aga kaks tundi eralaev! Meie alus parkis end teise laeva kõrvale kai äärde, nii et rannale sai teise laeva kaudu. Mina ja Piret olime eelneva aja akna all istunud, nii et see ei olnud isegi võimalus, et me oleksime kaks tundi laevas kaarte mänginud. Kõik riided maha, ujukad selga, rätik õlale ja minek! Vesi oli hästi mõnus, aga jube vetikane. Kui laeva tagasi jõudsime, purjetas laeva kõrvalt mööda hänkiparv, nii et Nikita botaanikaaia juures rannas ei soovitaks väga ujuda, kui pole just soovi immuunsüsteemi testida. :)

Kuni meie laev veel sadamas oli, tutvusime laeval töötava kutiga, kes eelistas rääkida po angliiski. Too uuris samuti, kust me pärit oleme, ja naeris, kui küsisime, kas ta ikka teab, kus Eesti asub. Peale asukoha teadis ta sedagi, et siin on monumentidega jama.

Laev maabus Jalta asemel hoopis Pääsupesa lossi juures. Loss oli esmapilgul ikka paras pettumus. Ma teadsin, et see on väike, aga et nii miniatuurne... Mis põhjusel see küll Krimmi sümboliks saanud on? Alt sadamast ehk siis pigem kai juurest üles tulles oli esimene plaan kohe suund Alupka peale võtta, aga siis vaatasime lossi, selle väiksust, ja otsustasime lossi kohe ära vaadata. Tuli välja, et mõte oli õige, sest Pääsupesa lossi näol on tegemist täieliku turistilõksuga. Suvalise mäe pealt saab sama hea vaate, ehk ainult otse alla vaadata ei saa, aga see on ka kõik. Üleval lossi ümber tiiru tehes oli hoopis põnevam jälgida, kuidas laevad randuda üritasid. Lained olid hästi korralikud, nii et laevad hüppasid omajagu ning sadama asjapulgad pidid nende randumisega kõvasti vaeva nägema. Laevu nõnda mere käes õõtsumas nähes tundus inimelu ikka õrnuke.

Mihkliga tagasi alla jõudes olid Anti-Piret suutnud sõbruneda Valgevenest pärit mehega, kes teeb Krimmis ekskursioone. Too istus kohvi jooma ja sai lauanaabritega jutule. Viktor oli kunagi hallil ajal ka Tallinnas viis päeva ekskursioonil käinud. Muheduse ja laheda jutu eest tundus olevat õige hetk esimene Vana Tallinn välja jagada. Well, klassika... Viktor oli igati liigutatud, andis meile Krimmi kaardid ja natukene praktilist infot ning lubas jooki meie terviseks juua.

Pääsupesa lossi alt liikusid laevad ka ümberkaudsetesse linnadesse, seega võtsime laeva Alupkasse, selle asemel et ronida üles suurele teele ja sealt siis mikrokaga linna saada. Laevahinnad andsid umbkaudu aimu, et tegemist on juba kallima piirkonnaga: kui Sudakist Pääsupessa läks nelja-viietunnine sõit maksma 40 grivnat, siis Pääsupesast Alupkasse veerandtunnine sõit pool sellest. Mnjaa... Ja nagu laevades kombeks, karjub kõigest üle räme naishääl, mis tutvustab kaldal olevaid linnu. Seda pläma on samuti võimalik õppida mitte tähele panema.

Alupkas läksime ööbima hotell Alupkasse. Põhjus selles, et seal on majutuse otsimine täiesti masendav. Alupkasse pidime majutuse otsima üldse seetõttu, et see on Jalta juures, aga oluliselt madalamate hindadega (nii ma olin lugenud). Tuli aga välja, et agul trumpab suurlinna lõdvalt üle. Linn oli Gurzufist vaid natukene suurem, majutajad olid aga püha ülbust täis, nõudes öö eest 40-60 dollarit, kuigi tingimused olid olematud.

Alupkas tegutsevad peamiselt vahendajad, kes istuvad autos ja omavad suurt hulka liikuvaid jalgu, kes huvilistega maju läbi käivad. Piret ja Anti, kes seekord kodu otsima pidid, said kuhjaga põnevaid elamusi. Näiteks ühes korteris oleks pidanud vannituba ja kööki jagama mutiga, uks käis kinni sümboolse lukuga ja nurgas haises arbuus. Teises kohas muutus aga hind 45 dollarist 65-ks, kui ringi kõnniti. Kuigi ka omanik ise liikus toas plätudega, asus ta kohe isukalt külalisi nende toas kandmise eest hurjutama, kui oli näha, et diil ei suju. Kolmandas kohas hakkas aga tädi sõimama, kui potentsiaalsed üürnikud julgesid kraani keerata (ja sealt tulid välja vähesed tilgad). Kui Anti ja Piret ütlesid, et hind on liiga kõrge, toodi võrdluseks hotelli hind -- see on ju palju madalam. Mitte kuskil mujal ei võrreldud kodumajutust hotelliga!

Lõpuks läksime hotelli. Vabad pidavat olema vaid 1. klassi toad ja sviidid, odavamad mitte. Uurisime, kas ka neljakesi on võimalik kaheses toas ööbida. Vastuvõtulaua tädi ütles esmalt, et toad on väga väikesed. Kuna magamiskotid olid meil ju kaasas, vaatasime talle jätkuvalt põlevate silmadega otsa. Tädi lõi käega ja viis meid tube vaatama. No olid küll väikesed toad, aga hädapärast oleks saanud kahekesi voodis olla ja põrandal oli tegelikult ruumi küll. Tädi ütles, et tema poolest võiks küll, aga ta peab juhatajaga rääkima. Juhataja vaatas meid, nägi, et venelased pole (mittevenelane = raha) ja keeldus resoluutselt. No 44 dollarit öö eest üks kord pole hullu. Mis sest, et sooja vett oli ainult ühe jaoks ja voodeid ei olnud võimalik kokku lükata, sest keset tuba laiutas mingi külmkapi ja laua segamoodustis. Aknast oli vaade otse merele vähemasti. :)

LENIN VAATAB HUKKAMÕISTVALT LOKKAVAT KAPITALISMI

Õhtul läksime linna uurima ja sööma. Alupka peatänava (vähetõenäoline, et see midagi muud kui Lenini tänav on) juures kesksel platsil asus kõigi laste sõbra Lenini kuju. Mäeveeru mööda alla kulges aga Vorontsovski palee aed. Paleed ennast me ei näinud, sest otsisime tegelikult randa ja korralikku söögikohta, aga... No see oleks niikuinii kinni olnud.

VORONTSOVSKI LOSSI AED

Aed oli hästi puhas ja vaikne, teed laiemad, nii et õhustiku poolest jääb Nikita botaanikaaed sellele kindlasti alla.

Söögist ka. Läänes tunduvad portsud automaatselt väiksemad olevat ja kvaliteet madalam. Samuti on jootraha juba arvele juurde lisatud. Mõnikord ei olnud küll soovi tippi jätta, teisalt jälle ei olnud probleemi üle 10 protsendi juurde maksta. Samas, nagu hiljem avastasime, sõltub kõik ikkagi õnnest ja sellest, kes söögikoht asub turismilõksu/ranna lähedal või mitte (muidugi oli ka erandeid).

laevasõit Sudak-Jalta 40 UAH
laevasõit Pääsupesa loss - Alupka 20 UAH
Pääsupesa loss 3 UAH
ööbimine hotell Alupkas 44 USD / 1. klassi tuba
korralik õhtusöök šašlõkist 79 UAH
veiniliiter 5,5-35 UAH
tšeburekk 3,5 UAH

9. päev

.................................................................................................

SUDAK

VAADE SUDAKI RANNALE KINDLUSEST

Ärgates oli Mihkel juba oluliselt paremas seisukorras, kuid siiski veel piisavalt tõbine, et meiega kohe mitte randa päevitama tulla. Meie täitsime kõhu muna ja peekoniga kenasti ära (Piretil on annet!) ning lippasime postide peal reklaamitud mereparki kalu vaatama ja uurima, kuidas laevasõiduga Jaltasse lugu on. Värk siis selles, et lääne poole läheb laev vaid siis, kui on nõudmist, ja minekuaeg pannakse üles eelmisel päeval. Meie Sudakis oldud aja jooksul oli iga päev laev läinud, aga arvestades, et meil oli siiani kõik nii kenasti laabunud...

Meresadamas tuli välja, et meie õnn veel ei katke ning ka järgmisel päeval on laev minemas. Meie oleksime liitunud ekskursioonigrupiga, kes külastab Nikita botaanikaaeda, Pääsupesa lossi ja mingil määral ka Jaltat ning maksab selle eest umbes 80 grivnat. Kuna meie huvitusime üheotsapiletist, saime selle 40-ga. Jess!

Siis sibasime reklaamitud mereparki vaatama. Merepark Krimmi moodi tähendab rannas lõõskavas päikses olevat telki, mis on topitud täis akvaariume ja terraariume. Kalad olid mingiski seisukorras, varaan ka enam-vähem, aga ühte puuri topitud ahv (ilmselgelt lastele mõeldud atraktsioon) oli räigelt stressis, kõndis pisikese puuri ühest nurgast teise ja tagasi. Täiesti kohutav...

10. juuli oli siis esimese korraliku sulpsupäeva päev. Anti ei võtnud taas kaasa madratsit, mille ta oli ekstra ujumiseks kaasa võtnud, aga sai ka selleta hakkama. Vesi oli hästi-hästi soe, 24-24,5 kraadi, mistõttu vette minnes ei tekkinudki momenti, et peab temperatuuriga harjuma. Tormakad lained hoolitsesid ka muidugi selle eest. Eesti rand on ka toidupakkujate poolest tõeliselt kesine. Seal liikusid ringi pirukate, kookide, kalade, krevettide ja kõige muu söödava pakkujad, kes karjusid oma väärtusi välja häälekalt ja pidevalt. Eks see kõik sulandus muu rannameluga kenasti kokku, nii et päikese käes uneledes oli see omamoodi uinutav elamus.

Anti ja Piret kogesid esimest korda aga seda, millest mina vaid lugenud olin. Anti käis poes suitsu ostmas ja naasis kommiga -- see oli 15 kopika asemel tagasi antud.

Esimest korda sain ka marju, mida Piret ja Anti tuliselt soovitasid. Need paistsid välja nagu vaarikad, aga olid palju tumedamad ja iseloomuliku auguta, vaid varrega. Topsis neid vaadates võis arvata, et need on hoopis grillitud sitikad, süües võis seda muljet veits edasi arendada, sest seemned krõmpsusid natukene. Kuus grivnat pidavat nende eest raskelt kõrge hind olema, aga proovimise mõttes läks küll.

KINDLUS RANNAST VAADATUNA

Udjasime Mihkli ka linna ning läksime Sudaki kindlust vallutama. Kindlus on umbes nagu Rakvere linnus, aga lihtsalt 10-15 korda suurem, seest tühi ja mägine, nii et tõsiselt ette võttes oleks vaja kanda korralikke jalatseid.

VAATAMISVÄÄRSUSED

Ronisime paar torni läbi, mošees ei käinud ja kaljut mööda kõrgeimasse kohta ka ei roninud. Minul ja Piretil polnud huvi varbavahedega seda vallutama hakata ning terastrossi mööda veel vähem end üles tõmmata. Anti natukene ronis, aga ei jõudnud samuti tippu välja.

LEIA PILDILT ANTI!

Kindlusest tagasi tulles tutvusime kummibussi fenomeniga. Kindlus on natukene linnast väljas ja mäe otsas, nii et mugav inimene läheb sinna marsaga. Mitte nii mugav inimene uurib tagasi tulles, kust marsad linna lähevad. Istusime marsasse viimastele vabadele kohtadele. Tuli esimene peatus ja sisenes ports inimesi, kes jäid poolkummargil seisma, sest marsa lagi oli madal. Siis tuli veel üks peatus ja ports inimesi ning olemine läks juba toolilgi väga litsutuks. Mingil hetkel oli see lihtsalt võimatu, et veel inimesi juurde saaks tulla. Siis tuli Lenini tänava lõpp ja meie väljumine. Mina ja Anti pidime end veel välja suruma, sest Krimmis levib sama traditsioon mis meil -- ära mine uksest välja, küll teine kuidagi ikka välja saab --, siis Piret lükati uksest välja, ning selja taga algas hirmus toolide vallutamise mäsu. Uh...

Õhtul oli meil domašnije kuhnja -- poest ostsime värsket salatimaterjali, makarone ja tükihinnaga kotlette, mis osutusid tõeliselt headeks.

Hommikul pidi äratus olema kell 5.30, seega õhtul pikka pidu ei tulnud.

merepark rannas 10 UAH
Sudaki kindlus 12 UAH
100 g maitseainepakk turult 21 UAH
vaarika moodu marjad 6 UAH/tops
tükihinnaga kotlet poest 1,3-1,6 UAH

8. päev

.................................................................................................

SUDAK - KARA-DAG - SUDAK

Öö algas ja kestis nohuse nina ning sügeleva kurguga, seepärast jäi õhku võimalus, kas ma äkki neid mägesid üksi vaatama ei lähe. Sudaki kontrastset kliimat küll, kampsunist ja teksadest õhtusöögi ajal ei piisanud... Hommikul kell kuus oli aga olukord talutav ja võis hakata hommikusööki vaaritama, silmad loojas. Õnneks, sest oma väga kesise vene keele oskusega oleks mul mägedes päris raskeks läinud.

Kuigi tädi rõhutas eelmisel õhtul, et kindlasti tuleb vett kaasa võtta, ei tekkinud selle ostmisega nii varasel hommikul mingeid probleeme. Ka oli hommikul üllatavalt palju inimesi liikvel, ma ei kujuta ette, mida nad küll teha võisid. Ju on siis lõokese-tüüpi.

Bussi suurus ei vastanud kuidagi inimeste arvule -- ränka jalgsimatka lõõskava päikese all tuli tegema ligi 15 inimest, buss oli aga mõeldud 40-le. Kuni me mäe poole sõitsime, tutvustas giid Krimmi ajalugu ja sealset piirkonda. Siis lubati meid bussist maha geoloogiamuuseumi ette. Seal tuli siis ülejäänud 30 grivna eest pääse lunastada. Esmapilgul päris naljakas: maksad muuseumi eest ligi 75 krooni ja siis astud ühte Tallinna loodusmuuseumi topisteruumi, mis osutubki kogu muuseumiks. Rahapesukoht? Pärast ekskursiooni suures toas tuli välja, et see summa koondab muuseumipiletit ja kaht giidi teel Kara-Dagile ja tagasi.

GEOLOOGIAMUUSEUM

Kara-Dag on jumalik. Ilma ja raskuse poolest võiks võrdluseks tuua tüüpilise maasikamaa-ilma pluss tükati 45-kraadise ronimise mööda kiviseina ligikaudu seitsme kilomeetri ulatuses, siis natukene alla selle maa laskumise. Vahepeal läksid mägedest õnneks pilved üle, nii et kohati sai hingata ka, aga muidu oli tõeliselt palav. Käisime ära kõrgeimas tipus ja siis O-kujulist trajektoori mööda ülejäänud tippudes ja vaatamisväärsuste juures (kuldsed väravad, soovikivi (kõige alumisel fotol)). Kui esimesse tippu ronisime, oli tõus vahepeal nii karm, et kogu grupp, mis koosnes muide noortest inimestest, lihtsalt ähkis ühes taktis. Aga see kõik oli igal moel seda väärt! Tegelikult on nähtut tõeliselt raske kirjeldada, sest sõnadega saab pilti luua ju vaid mingi piirini. Seepärast --



Naisgiid rääkis, et Kara-Dagil sajab üliharva, viimati tuli vihma näiteks mais. Kui aga sajab, siis mäele ekskursioone ei tehta -- asi muutub eluohtlikuks. Kui mägede kohale vahepeal tumedamad pilved tekkisid ja keegi arvas, et hakkab sadama, muigas ta ning ütles, et kui sadama hakkab, siis mitte Kara-Dagil, vaid Koktebelis (kõrval asuv linn). Talvisel ajal on seal aga nii soe, et siis korjatakse seeni. Giid ise käib Kara-Dagi mägesid läbi kaks-kolm korda päevas, see siis selgitas, miks ta rahulikult omaette muiates liikus, samal ajal kui ülejäänud grupp pidevalt lõõtsutas ja iga puhkusehetke ajal vett sisse ahmis.

Kara-Dagi loodus annab samuti aimu, kui kuiv seal tegelikult on. Lilleõisi kroonisid üldjuhul okkad, muru oli krõbisev-kuldne ja puid mäe peal vähe (ja needki madalad). Ringi lendasid aga tiibadega sitikad, mis maandusid riietele ja kui need ära ajada, lendasid ringiga uuesti tagasi. Lisaks hoiatas giid, et ringi lendavad ka eriti suured putukad, aga need ei tee midagi halba.

Reisi ainuke ebameeldiv osa oli laskumine. Kui seda ise läbi teinud pole, võib muiata, et tõus on ikka halvem, võtab lõõtsutama. Aga kui jalad lõnksus viis-kuus kilomeetrit mööda kerge tõusuga rada alla minna, ei tundugi see enam nii naljakas. Peale tekkivate villide (jalg liigub kaldega pidevalt ette-taha) hakkas lõpuks ka laba tunda andma. Õnneks oli villide vastu plaastrirohtu ja jalg taastus hiljem.

Siis bussi ja tagasi linna, kus me otsisime üles Anti ja Pireti. Nood olid vahepeal käinud avamerel laevaga sõitmas ja ujumas. Tegime kiire lõuna ja läksime koju natukeseks puhkama. Ränk päev oli oma teinud -- magasime kõik kaks tundi ja olime siis laisad kui suvised porikärbsed. Mihkli haigus tegi vahepeal kambäki, nii et tema jäi koju, meie aga läksime poodi õhtusööki jahtima. Poes saime tõelise kultuurielamuse. Sellist imelooma nagu turvavärav Krimmis väga ei tunnistata, aga kuidagi peab vargaid ju peatama. Selle tarbeks olid ühes pädevamas poes üles seatud kapid, mida sai lukustada. Sinna tuli siis enne saali astumist oma asjad panna, uks võtmega kinni keerata ja seejärel rängalt šoppama hakata. Õnneks oli kappide juures turva, nii et midagi hullu ei juhtunud.

Toidujahilt tagasi tulles kuulsin plaksu. Astusin edasi ja nägin, et eelmise paradna esimesel korrusel lasi mees õhupüssist üle tänava märki. Normaalne...

Anti ja Piret võtsid tõsisemalt ette väljasõidu Feodossijasse. Mina ja Mihkel ei viitsinud sinna minna, Piret aga osutus oluliselt tublimaks. Kuna aega oli veel üks päev, siis oleks ekskursioon pidanud toimuma juba homme. Päeval tädisid läbi käies kohtasid nad zakrõtat, sest kõik olid lihtsalt ujumas, õhtul aga olid ekskursioonid läbi müüdud. Kuna müüjaid oli palju, juhtus neil nõnda, et nad käisid ühe tädi käest hiljem uuesti küsimas, too aga kostitas neid sõimuga. Mõni tädi lubas esmalt suure suuga, et muidugi on kohti, siis aga helistas ja sai teada, et kohad on väljas. Üldiselt tasub pilet kohe ära osta, kui lubatakse, et kohti kindlasti on, ostke järgmisel päeval enne ekskursiooni algust. Sellega hiilgas eriti üks tädi meresadama väravas.

Vaikselt hakkas tekkima ka idee, et Sudakist võiks Jalta poole liikuda laevaga, aga see mõte vajas veel seedimist.

1,5 h laevaga merel + ujumine 30 UAH
tomatikilo 7-9 UAH

7. päev

.................................................................................................

ALUŠTA-SUDAK

Hommikul kella kümneks vedasime endid siis bussijaama. Korteri võtmine bussijaama juures on ikka v ä g a kaval tegu, sest sellises lõõsas pikalt jalutada ei viitsi. Viis minutit enne bussi väljumist tekkis õigustatud küsimus, kus on buss, eriti seetõttu, et järgmine pidi minema alles kell 14. Jõudsime korralikult närvi minna -- bussijaam ju ühesuguseid mikrokaid täis, kõik pidevalt tulevad ja lahkuvad, jõuad siis neil silma peal hoida pidevalt. Buss tuli aga paar minutit enne väljaminekut peatusesse, piletiga reisijad lasti ette, piletita reisijatele müüdi piletid ja sõit võiski alata. Juht kontrollis pileteid muide piinliku täpsusega, sest kui miilits ta keset sõitu peatab ja avatab, et tal on peal jäneseid, peab ta 600 grivnat trahvi maksma.

Sõit oli hirmus lahe, kuigi eelduslikult oleks buss ja teed pidanud olema rämedad. Eks see tee oligi selline, nagu ta oli, aga igatahes buss ja juht olid küll super. Eelmisel päeval pileteid ostes teatas müüja selle peale, miks me sellist maad nii kaua sõidame, et teed on viletsad ja käänulised. Nagu Anti sõidu ajal ütles, sõidavad autod-bussid Krimmis kogu aeg SOS-i. Kusjuures sõit kestis koos peatustega siiski poolteist tundi, nii et kas juht tahtis Sudakis vaba aega või oli sõiduaega arvutatud edasi-tagasisõit.

Sõidu ajal sai aga nautida hunnituid vaateid. Mäed vaheldusid orgudega, meri sisemaaga, linnad küladega... Teede peal oli üllatavalt palju jalgrattureid. Kui enne reisi oli peas väike idee, et võiks ka ratta laenutada ja sellega natukene ilma avastada, siis nüüd matsime mõtte külmalt maha. Esiteks sõidavad autod teedel täiesti hullumeelselt (kuidas muudmoodi saaks nimetada pimedas kurvis möödumist?) ja teed ise on pidevalt kalde all, nii et kohaliku kräulaga seal liikumine oleks puhas enesetapp. Poole tee peal keset täielikku tühermaad võttis juht peale naise lapsega, kes lihtsalt tee ääres seisisid. Veerand tundi enne kohalejõudmist läksid ka seisukohad käiku, kui bussi lisandus rida inimesi, nende seas suure kohvriga mees.

Bussist maha astudes saime vaksalis (see on Sudakis mäe otsas, linn läheb kitsalt orgu mööda veeni välja) kohalikeks staarideks. Žiljo-pakkumistega lendasid kohale keskealised naised, mutid, noored ja vanemad mehed ning tüüp jalgrattaga, kes tuli melust vist lihtsalt osa saama, sest pakkuma ta midagi ei hakanud, lihtsalt seisis kõrval ja vaatas huviga. Otsekohe läks rängaks äriks, kusjuures soovitati ka konkurenti, kui selle pakkumine paremini nõudmistele vastas. Mutid olid valmis kohe vaatama viima, mainimata, millega tegu. Lõpuks võeti välja isegi pildialbum. Kogu see pakkumine käis meetodil, et kes kõvemini karjub, selle korter on parim. Uhh... Asetasime Pireti ja Anti vaksali kohvikusse maha ja otsustasime kaasa minna ühe hiljem liitunud kutiga. Lenini tänavast läänes (ehk siis Sudaki mõttes perifeerias) asuva 30-dollarilise maja juurde kuulusid 2 tuba ja köök ning õue mööda edasi asusid dušš ja WC, mille ta ise ehitanud oli. Kutt ise oli sümpaatne, aga mõistis, et pakkumisi on tarvis mitu, ning me võtsime ta telefoninumbri. Öösel vetsu minnes ei tahaks nagu asju jalga panna ja õue astuda...

Seejärel jalutasime tempokalt vaksalisse tagasi ja läksime järgmise mehe korterit vaatama. Tüüp oli keskealine, ilmselgelt ärika välimusega ning ei tahtnud korterit alla 45 dollariga anda. Väitis, et peale kõigi muude luksuste on sees ka arvuti ja pesumasin. Korterini jõudmine käis Ladaga -- mees ja juht esiistmel, meie Mihkliga taga. Jõudsime korterisse, vaade oli kena, toad ilusad. Uurisime siis, et nii, pesumasin, kuidas töötab. Tüüp hakkas rääkima, et omanik ikka ei taha, et me seda kasutaksime, ning jutustas loo, kuidas asjad inimeste käes katki kipuvad minema -- tema oli kunagi oma sõbrale drelli laenanud ja too oli selle ära lõhkunud. Tegime Mihkliga siis kurja nägu, et korter ei ole odavaim ja pesumasin pidi töötama, et nii ikka asi ei lähe. Seejärel võttis ta omanikule kõne ja tuli välja, et muidugi me tohime pesumasinat kasutada. Hilisem pilk pulbrisahtlis laiutavale jälkusele jahutas siiski õhinat ning järgnevatel päevadel pesime pesu käsitsi. Aga seda masinat võis kasutada, kui soovi oleks olnud. :)

Kokkulepe saavutatud, viidi meid uuesti vaksalisse tagasi. Kohalikel on põnevad naljad: kui sõber tee peal vastu tuleb, tehakse kiire nõksakas vastassuunavööndisse, et too autoga instinktiivselt kõrvale pööraks, ning möiratakse siis naerda. Meid neljakesi toodi vaksalist linna juba "kõigest" 20 grivna eest. Kaval plaan, sest mis sa ikka kell 13-14 lõõskava päikse all kotid seljas linna marsid...

KODU JÄRJEKORDSEL ULITSA LENINAL

Pakkisime asjad lahti ja läksime linna sööma. Tet-a-tet Lenini tänava ääres oli ääretult meeldiva teeninduse ja raskelt heade roogadega. Pakuti ka komplekslõunaid, mis tähendas suppi, praadi ja jooki 20 grivna eest. Anti võttis selle ja ahmis toidukoguse juures õhku.

SUDAKI RAND

Rand oli Sudakis palju mõnusam, kui kusagil mujal näinud olime. Esiteks oli see tasuta :), peale selle meenutas sealne kivipuru hea fantaasia korral liiva. Tee randa oli kavalasti tehtud -- Lenini tänavast (=peatänavast) otseteed ei läinud, randa sai vaid mööda ränka turistipiirkonna kõnniteed, kus igal sammul pakutakse süüa, juua ja nänni. Pildistada sai indiaanimütsiga, ahviga, papagoiga, kotkaga, paabulinnuga ja krokodilliga, aga valikut oli kindlasti veel. Tippajal (ehk siis mitte varahommikul) on see 200-400 meetri läbimine tõsine katsumus.

KIVID

Mihkliga ranna ääres jalutades avastasime ekskursiooni Kokasani kanjonisse, kuid kui ekskursioonitädi orgunnijale kõne võttis, tuli välja, et sellel on juba kohad täis. Seal on siis selline värk, et pildi peal olevad ekskursioonid lähevad välja mingil kindlal päeval ja seetõttu igale poole lambist minna ei saa, vaid tuleb uurida, millal ekskursioon toimub ja kuidas on lugu kohtadega. Kokasani asemel soovitas tädi meile rida ekskursioone, mis järgmisel päeval väljuvad. Mingit "kõnnime paar minutit ja siis teeme ujumispausi" ekskurssi võtta ei olnud soovi, küll aga jäi silma jalutusretk Kara-Dagil. Jalutamiseks on seda vist vähe nimetada, sest mainitud seitse kilomeetrit jala, mäkkeronimine ja matkajalatsid lubasid midagi enamat. Lisaks luges tädi sõnad peale, et me kindlasti kaamera kaasa võtaksime, sest vaated on hunnitud. Me ei osanud ettegi kujutada ju... Tädi ise oli muidu 70-ndatel Narva-Jõesuus sanatooriumis käinud ja selle käigus ka Tallinna külastanud. Ekskursioonibumaaga käes, sibasime koju ja magama, sest äratus oli kell kuus.

bussisõit Alušta-Sudak 23,6 UAH
ööbimine Sudaki kesklinnas 45 USD
sõit Sudaki vaksalist kesklinna 20 UAH (ulmehind)
ekskursioon Kara-Dagile 65 UAH

6. päev

.................................................................................................

ALUŠTA - NIKITA BOTAANIKAAED - ALUŠTA

Hommikut on ikka hea alustada rekordilise pelmeenihunniku ja rohke hapukoorega. Seda muidugi ukse ees, vaadates Alušta peatänaval liikuvaid trolle. Anti võttis kangelaslikult ette mussorikoorma kodust eemaldamise ja läks hiilis ümber tänavanurga suurt prügikasti otsima. Kui ta sama õue teisest, suuremast väravast sisenes ja paar hetke hiljem naabrimees selle pärani lahti lükkas, sai selgeks, et meie järjekindlal väiksema aia lukustamisel pole ikka mingit mõtet.

Ka raha hakkas otsa saama. Õnneks oli valuutavahetusputka meie maja ees ja mõnusa 5.00 kursiga. Sealgi ei sujunud asi üllatusteta. Mihkel ulatas tädile 100 dollarit, et vastu saada 500 grivnat. Tädi ulatas vastu 100 grivnat ja jäi kalapilguga vahtima. Siis ärkas tardumusest ja muigas ka ise, et teretali.

Bussijaamas piletite juurde jääteed ostes tutvusime järjekordse krimlasega, kellel on kokkupuuted eestlaste ja Eestiga. Joogimüügiputkas olev meesmüüja uuris, kuidas meil seal Euroopas olemine on, ja muigas, et vaat teil on ikka kultuur... Seekord sõitsime Jalta poole juba trolliga. Sõit oli küll aeglasem, aga oluliselt turvalisem. Taas oli sihtpunktile lähim peatus mäe otsas teel, nii et ees ootas päikeselõõsas jalutamine. Tee Nikita botaanikaaeda oli palju mõnusam kui Gurzufi, sest teed ääristasid loorberipõõsad, kõiksugused puud jms, mis varjutasid kitsukest teed. Nahk tegi kohe pai. :)

KINNISVARAARENDUS UKRAINA MOODI

Ligi kaks kilomeetrit jalutamist tasus kuhjaga ära. Nikita botaanikaaed oli tõeliselt ilus ja tohutult põnev. Oskaks vaid vene keelt rohkem kui vähe... Ala oli mõnusa päeva veetmise suurune, tihedamad ja vähem tihedamad salud vaheldusid lillepeenarde, treppide, koskede jms-ga, kogu ala ühendasid pisikesed teekesed ja sillakesed. Nägime ära sekvoiad (Ameerikamaa omadega võrreldes ülipisikesed), bambusesalud, palmid, banaanid ja muidugi meeletud peenrad täidetud roosidega, Krimmi pea rahvuslilledega. Keskosas asuvas tiigis krooksusid vesiroosilehtede peal aga konnad. Ühesõnaga tõeline poseerimisparadiis. Ja muidugi korralik kontrast teistele seni nähtud linnadele, kus park tähendas hoolitsemata muruala ja pidevat prügi kõikjal, mis vähegi varjatum oli.

SEE ONGI EROOTIKA!

Peale suure pargi enda võis käia babotšnõi sadis, kus sai üle detsimeetrise siruulatusega liblikaid näpu peale meelitada. Näpp tuli lihtsalt nina alt jalgade vahele toppida, nood siis astusid peale. Ei oleks uskunudki, et liblikas võib nii raske olla. 8 grivna eest tiivulist ilu kui palju!

Botaanikaaias müüdavad suveniirid olid omaette ooper. Ma salamisi lootsin, et ehk sealt saab viimaks midagi huvitavat kaasa osta -- seni tähendas suveniir kõiksuguseid puujunne (potialused, keed, lusikad, arusaamatud nuiad) --, ning ma ei pidanud pettuma. Kõige botaialikum asi tundus olevat tükk vahaga kaetud puujunni, mis läheb kasvama siis, kui kraapida alt vaha maha ja panna tükk vette. Seal müüdi seda 45 grivnaga, aga hiljem nägin neid mujal ka odavamalt müügil. Igal juhul oli botaanikaaias valik laiem, nii et sealt saab arvatavasti parema tüki. Samuti olid müügil lõhnavad padjakesed (arvatavasti une või rahustamise tarbeks), lõhnapirrud ja -küünlad, aroomiõlid, teed ning parfüümid, millest hakkasid silma peamiselt tuntud parfüümide võltsingud.

Muide, Krimm tundub üldse olevat üks maitselageduse ja võltsingute kandmise maa. Pea 90% tibidest on seljas vähemalt üks võlts-Gucci, -D&G, -Prada vms ese ja nad ei karda viletsaid võltsinguid uhkelt eksponeerida. Milano stiilsetel naistel hakkaks vist viie minutiga halb, aga ega nad sellisesse kohta ekstreemreisile ka õnneks tuleks. Kilekottidest oli popim Hugo Bossi kilekott, kuid neid müüakse ka pädevamates poodides leti peal, nii et sealt saab valida stiilseima. Lisaks liigub ringi kohutav kogus meeletult ülekaalulisi naisi (ehk vaalu, nagu Mihkel targu märkis), kes kannavad riideid, mis tõmbavad nende iluvead räigelt Krimmi kuuma päikese kätte. Täiesti tavalised olid roosad miniseelikud, fluroestsentsvärvi topid, kuldsed saapad, müntidest tehtud puusakaunistused, mis igal sammul rämedalt kõlisesid, erksatoonilised õlgu ja hiiglaslikku nahavärvi rinnahoidjat paljastavad pluusikesed... Aga ka sellega oli võimalik harjuda! Seejuures paljud tšikid käisid ringi vähemalt kaheksasentimeetriste kontsadega, millega nad ronisid isegi mägedes.

Pärast botaanikaaias tiiru tegemist tõmbas meid vee juurde. Poole tee peale jäi kaktuste park, aga sinna ei viitsinud me minna, õhtu juba käes ka varsti ja ujumas pole veel käidud. Tee oli käänuline nagu ikka, aga otsustas lõpuks ranna poole ära käänata. Rand oli tasuta, kuid vähemalt räpane. Tasuta ranna kõrval asus erarand, millel polnud mingit erinevust peale selle, et seda eraldas traataed sildiga "erarand".

ERARAND

Eelduslikult kolmetunnisest reisist oli märkamatult saanud õhtuni kestev reis, tee päris suure tee juurde oli ebameeldivalt pikk ja hakkasime uurima, kas mingi imeloom inimesi ka üles viib. Gurzufis ju probleeme polnud. Ega Nikita botaanikaaed selle poolest samuti erinenud. Kui olime 200 meetrit trolliteest eemal bussis, avastas Mihkel, et ta unustas 100 grivna eest puujunne alla bussipeatusse. Hüppasime bussist välja ja Mihkel asus tegema mööda Nikita botaanikaaeda viivat teed kohalikku kiirusrekordit. Puujulladeni jõudmiseks kulus võidukas kolmminut. Seal võttis tuurid üles kohalik buss ning nii me hüppasimegi sellele peale ja sõitsime veel paarsada meetrit. Suure tee ääres hääletades sattus taas ette mikrokas...

ALUŠTA BUSSIJAAMAS

Aluštasse naasnutena käisime läbi ka vaksalist, et uurida, kuidas buss Sudakki läheb. Tuli välja, et Aluštast Sudakki käib neli-viis korda päevas mikrokas, mis sõidab 93 kilomeetrit kaks tundi ja 50 minutit. Ostsime piletid kella kümnesele bussile, sest järgmine, kella kahene oleks kohale jõudnud liiga hilja.

Õhtul käisime viimast korda vanas heas söögikohas söömas, aga nagu hiljem reegliks sai, ei ole Krimmis olemas sellist asja nagu hea teenindus ühes kohas ka teisel korral. Tädi unustas pidevalt asju ära ja lõpuks suutis klaasist 6-grivnasest veinist tekitada arvele 60-grivnase klaasi. Asi siis lahtrites: 2. lahtris oli kirjas kogus 100 g = 6 UAH, 3. aga hind kokku 10*6 = 60 UAH. Esmapilgul ei pane seda nagu tähelegi... "Eksitus" missugune.

Kojuminekuteel leidsid Piret ja Anti tikutopsi-suuruse põrnika, mis oli uimane, sest oli arvatavasti autolt vopsu saanud, ja otsustasid minu foobiatel väheke heliredelit mängida.

trollisõit Alušta-Nikita botaanikaaed 2,55 UAH
mikrokas botaiast kiirteeni 1 UAH
Nikita botaanikaaed 10 UAH
aia kaart 5 UAH
aia liblikate aed 8 UAH
aia kaktuste aed 4 UAH
bambusetükk 45 UAH
puukäevõru 8 UAH (mujal Krimmis 10)
või 2,5-3 UAH
Alušta vaksalis Nestea 4,5 UAH (mujal 6-8)

5. päev

.................................................................................................

ALUŠTA-GURZUF-ALUŠTA

HOMMIKUSÖÖK KODUÕUEL

Hommikul ärkasime üles ja otsustasime, et tuleb teha väljasõit Gurzufi. Ma ei tea siiamaani, miks me just selle linna valisime ja mis põhjusel me sinna minema pidime. Keskväljakul oli Gurzufi saamiseks kaks varianti: oodata, kuni odav troll tuleb (aga see ei pruugi linna sisse sõita), või astuda mikrokasse, mille kõrval kutt Jaltat välja hõikab. Valisime teise ehk kalli võimaluse. Mikrokas liikus mägiteedel ropu kiirusega ja tegi jubedaid möödasõite, nii et närvikõdist ja tooli surutud küüntest küll puudust ei tulnud. Aga sellegagi harjub... Maha pandi meid suurel teel, seega poleks vahet olnud, kas oleksime sõitnud trolli või mikrokaga. Sealt marssisime siis kolm-neli kilomeetrit mööda teeäärt ranna poole.

SUURELT TEELT JALA LINNA POOLE MINEMAS

Gurzuf on Alušta kõrval peaaegu külake, kus elutegevus koondub peatänava ümber. Tänavad on kitsad, majad suhteliselt madalad, aga viisakamad kui Aluštas. Kesklinnas me veeni ei jõudnud, vaid astusime mööda rannaga paralleelset tänavat ida poole, kus oleks pidanud olema teine rand. Otse vee poole mingist hetkest enam astuda ei saanud, sest suur pargiala oli aiaga piiratud ja ukse peal oli ees turva. Rannavärava eest ostsime arbuusi. Rannani tuli aga veel veidi alla kilomeetri teed mööda alla minna. Rand oli kivine, vees muutusid kivid aga veelgi suuremateks -- pluss Aluštale. Gurzufi kasuks räägib aga see, et inimesi oli suhteliselt vähe ja rand ise tundus olevat puhas. Vees asusid kaks hiiglaslikku kivi, mis peaksid olema Gurzufi vaatamisväärsus. Sõime pool arbuusi ära, natukene pakkusime ka tädile, kes toidunänni müüs ja meie juurde korraks maha istus.

ARBUUS JA KAKSIKKIVID

Ilm võttis aga tormisemad tuurid ja oli selge, et nüüd kohe hakkab sadama. Tempoka kõnniga oleks linnani jõudnud 15-20 minutiga... Pool teed kõndisime korralikus vihmasajus ja lõpuks lihtsalt padukas. Õnneks jäi linnas ette poolpime söögikoht, kus istus ees 6-8 samasugust vihma eest pakku tulnut. Loogiline oleks, et söögikohas möödub halb ilm ikka kiiremini. Noh, mitte alati. Võtsime menüüd, valisime välja head odavad boršid (selles võib harva pettuda) ja õlle ning läksime leti ette tellima. Boršitellimus läks teele, õlle oma aga mitte. Klaase pole. Näete, need inimesed võtsid viimased õlleklaasid. Ka tee- ja mahlaklaase pole. Piret sai aga teada, et kohvi küll on, aga kohvitasse pole. Boršid jõudsid lauda, aga leivad mitte. Selgus, et leiba ka pole, aga tunni-paari pärast tuleb. Anti ei saanud ka vetsus käia, sest ... õige! Vett pole! Muidugi polnud seal ka vahetusraha tagasi anda... Seejuures teatas teenindaja kõike nii, nagu see oleks igapäevane nähtus. Kas oli põhjuseks siis see, et me olime ilmselgelt mitte-venelased või oli tõesti tegemist maailma kõige mõttetuma söögikohaga, seda ei tea.

Kiirpõige Gurzufi osutus tegelikult veel ühel moel kasulikuks. Tee ääres raamatupoes müüdi nimelt detailset Krimmi kaarti mitte just vähese 25 grivnaga. Hiljem osutus see meeletult kasulikuks, sest lisaks mäetippudele ja nende kõrgustele olid peal parimad marsruudid, mida mööda tippu jõuda, jalgrattamarsruudid ning muidugi ka looduslikud vaatamisväärsused.

Kuna vihm mängis igasuguse huvi Gurzufi avastada maha, lasime end ühel mikrokal alt mäest üles suurele teele viia. Seal oli trollipeatuses veel trobikond inimesi ootamas. Trolliga me tagasi ei jõudnudki, sest käeviipe peale peatusid Jalta poolt tulevad mikrokad ja tegid kokkuleppehinnaga sõidu Aluštasse.

Sel õhtul läksime sööma teise söögikohta. Toit oli jube hea ja õhtu vaikne kulgemine öhe, kuni Anti vetsu läks ja selle ukse taha lõksu jäi. Ukse liblikasüsteem vedas alt. Algul püüdis Mihkel seda muukida, siis aga tulid kõrvalt turvad appi ja lõpuks löödi uks lihtsalt maha. Märkus, et Anti on juba kolmas inimene, kes sinna kinni jäi, oli ilmekas. Aga selline see Krimmi elu ongi. :)

mikrokasõit Alušta-Gurzuf 10 UAH
Krimmi kaart 25 UAH
Gurzufi idapoolne rand 3 UAH
borš Gurzufis 6,5 UAH
marsasõit Gurzufi kesklinn-kiirtee-Alušta 2 + 6 UAH
korralik õhtusöök kahele Aluštas 63 UAH
tomatikilo Aluštas 3-5 UAH

4. päev

.................................................................................................

SIMFEROPOL-ALUŠTA

Üles ärgates olid rongi ümber maastik ja kliima oluliselt soojemaks muutunud (kusjuures Kiievis oli v ä g a soe), seega läks põhjas aklimatiseerumise protsess täie ette.

Meie kirvenäoline vagunisaatja vaatas, et meiesuguste välismaalaste pealt on tore lisaraha teha. Mingil hetkel tuli tagastada voodiriided ja rätikud, mis meile eelmisel päeval antud olid. Pakkimisega me suurt vaeva ei näinud ja nii ajasime nelja inimese asjad kolme tekikotti, mille ma vagunisaatja kamorkasse viisin. Varsti ilmus ta meie kupee uksele ja ütles, et kaks käterätikut on puudu. Esimese leidsime üles, kui natukene ülakorrusel tuustisime, teisest polnud aga ei kippu ega kõppu. Vagunisaatja ütles, et kui on kadunud, siis tuleb selle eest maksta 10 grivnat. Jätkasime otsinguid iseseisvalt, aga rätik end kätte ei andnud. Varem polegi nagu käterätikule nii pikka aega nii süvenenult mõtelnud. Pärast eelneva tegevuse läbikaalumist jõudsime otsusele, et neljas lina on ära antud ja vagunisaatja ajas meile mula. Raha polnud nagu ka soovi maksta. Läks veidi aega mööda ja vagunisaatja ilmus uuesti uksele, ütles, et eilsed teed maksavad 10 grivnat, viskas lauale suvalise paberi, mille teisele poole oli kirjutatud "tšai 10 grv", ja lahkus. Selle maksime ära, kuigi Anti ütles, et ürgsetest aegadest on kupees tee hind hinna sees olnud. Vagunisaatjat tabas Simferopolis peatudes muidugi unustushoog, nii et rohkem me midagi maksma ei pidanudki.

Simferopolis oli hääääästi palav. Läbi vaksali trollide poole suundudes ründas meid meeletu taksojuhtide parv, kes püüdis meid jõudumööda enda sõiduki peale meelitada. Kõndides süvenes veendumus, et parim viis neist mööda saada on vaikida. Siis jõudsime trollide juurde. Esimene plaan oli minna Aluštasse, mitte Jaltasse, sest sinna me pidime minema alles kahe nädala pärast. Troll oli hästi lahe. Ligi 45 kilomeetri läbimise eest maksime umbes 15 krooni. Eestis kipuvad trollid venima ja kui sarved maha tulevad, on juhil nendega hull mässamine, seal aga takerdus agaralt liikuv troll Simferopoli liiklusse, aga suure tee peale saades võttis üles sellised tuurid, et Eesti trollid ei näe neist undki. Troll kihutas lõdvalt ka suurematest autodest mööda ja kuna aknad olid lahti, oli sees õhk meeldivalt tuuline. Muide, Krimmis on suurtel teedel ametlikult kaks rada, kuid kuna kõik kihutavad ja peavad üksteisest mööda saama, on pidevalt kasutuses kolm rada. Vahet pole, kas mööda sõidab auto, veoauto või troll. Samal ajal on liiklus meeldivalt rahulik ning sellist närvitsemist ja signaalitamist naljalt ei kohta.

ALUŠTA PEATÄNAV

Aluštas tulime maha kesklinna vaksalis, mis oli pigem ringikujulise keskosaga plats, kust trollid ja marsad ümberkaudsetesse linnadesse sõitu alustasid. Kohe ründas meid üks tädi, uurides, palju meid on ja kauaks me ööbima soovime jääda. Algne kahe toa pakkumine oli 50 dollarit, kaugemal=üleval linnas lukskorter oli tal aga anda 40 dollari eest. Viskasime kodinad maha, jätsime Pireti valvesse ja läksime esimest uurima. Tädi rääkis enne kohalejõudmist, et majast on 10 minutit randa (ma oleks tahtnud näha, kuidas see praktikas välja näeb) ja sisustus on viletsam kui teisel majal, aga boonuseks on ikkagi mere lähedus. Maja asus kõrvaltänavas, maas ronisid ringi koduloomad segamini lastega ja maja ise oli põhimõtteliselt nagu odav suvitusputka. Uks oli pooleldi klaasist, toad räpased, köök tähendas kahe pliidirauaga masinat ja külmikut keset miniatuurset elutuba. Vaade oli ühesõnaga kohutav. :)

Seejärel läksime Pireti juurde tagasi ja avaldasime tädile arvamust, et koht võiks parem olla, aga päris kaugele ka korterit ei taha. Tädile ei meeldinud meie liiga madal hinnapakkumine, mistõttu ta tõmbus tagasi ja läks teiste omasuguste juurde istuma ning uusi saabuvaid sõidukeid ootama.

Siis võtsime kõik kodinad selga (taktikaline viga, aga algajatele võib andeks anda) ning läksime ise mööda linna jalutama. Pea iga teise maja peal oli žiljo-pakkumine, nii et tuli vaid sisse astuda, uurida, mida pakutakse, ja mõelda. Majad ise olid jubedad kuudid, mida kaunistasid metsviinapuud. Üks värav hõlmab mitut kuuti, nii et kui tagumisse minna, astud esimeste õue pealt läbi (õu on ka koridor põhimõtteliselt). Vähenõudlikud inimesed... Pärast esimese umbes kuue koha läbikäimist tekkis juba väike tülpimus. Küll ei meeldinud tädidele see, et meid oli liiga palju/vähe, küll see, et me vaid kolmeks ööks soovisime jääda. Mingil hetkel astus meie juurde kutt, kes tahtis meid aidata, helistades läbi oma sõpru. Kelleltki aga pakkumist ei tulnud, nii et ta soovitas meil vaksali poole minna, sest seal pidavat enam pakkumisi olema. Järgmisel päeval vaksalist läbi käies oli tõepoolest, aga sel päeval ei olnud meil linnast veel mingit aimu, nii et me liikusime vaksali suunas, aga enne leidsime lihtsalt väga hea pakkumise. :)

Kõndisime mööda tänavat edasi ja jäime ühe maja ees seisma. Vaatasime ka, et värava peal on elamise pakkumine. Hoone ise oli erandlik -- kahekorruseline, ja ei paistnud ka väga ropp välja. Tädi oli maja välistrepi peal ning hüüdis, kas me otsime majutust. Jaatava vastuse peale sibas alla, tegi ukse lahti ja uuris, kes talle kostilisteks tulla tahavad. Kui selgus, et olemas on kaks tuba, soe ja külm vesi, külmkapp ja pliit ning selle kõige eest tahab ta vaid 30 dollarit, oli diil tehtud. Meie korteriosa asus teisel korrusel. Ukse taga oli laud toolidega (ideaalne hommikusöögikoht!), sees paremal WC ja köögikraanikauss (ainult külm vesi), edasi järgnes elutuba-köök (magamiseks lahtikäiv diivan), siis magamistuba (üks suur voodi, akna all 2 ühekohalist), all 1. korrusel oli putkasse tehtud aga dušš, kus elektriboiler sooja vett valmistas. Kõik elutoa aknad olid tihedalt kaktusi täis laotud, nii et toas oli päris eksootiline tunne. Meil oli ühine sissepääs ühe onkliga, keda me paar korda nägime, aga muidu oli kõik kenasti meie päralt.

Korter õnnelikult käes, läksime sööma. Ranna poole liikudes jäi ette restorani moodi väljas istumise kohtadega Cafe Nare, kus pakuti tõeliselt head praadi. Muidugi oli kohal ka igas Krimmi söögikohas kohustuslik kass, kes koos roogade tulekuga malbust teeskles. Road ise olid igati mõnusad, kuid kinnitasid hiljem veelgi enam kinnistunud reeglit: katsetada krimmi kokad ei julge ning seetõttu on kõik praed kodused ja väga head, aga põnevat maitseelamust ei paku. Iga lihast roog on 90% juhtudest üle valatud juustuga, mille alla on peidetud majoneesis seened.

RANNAPÄEV ON PEAAEGU LÄBI, READ HÕRENENUD

Õhtul tegime linna peal tiiru. Esmalt läksime randa, mille pilet oli 3-5 grivnat. Kuna kell hakkas kuus saama, oli see juba suhteliselt hõredaks jäänud. Peale aja ka seetõttu, et randa piiras kõrge betoonsein, mis lihtsalt ranna varju jättis. Ujumas käisime ikkagi. Lained olid hästi suured, nii et tuli kohe vette minna ja ujuma hakata, muidu oleks kogu aeg ninapidi kiviklibus pidanud olema. Liiva-alal oli kiviklibu peenem, kuid siiski klibu, aga seda oli teada, et Krimmis liivarandadega väga hea lugu pole.

Siis jalutasime mööda mereranda edasi ning keerasime parki. Park tundus peale randa viiva tee olevat teine kohalik elu keskpunkt. Näha võis pinksilaudu, söögikohti, piljardisaale, lõbustuspargi atraktsioone, pinke, purskkaeve, mänguväljakuid -- põhimõtteliselt kõike, mida üks keskpärane rannapuhkaja soovida võiks. Otsustasime vaateratta kasuks. Mina üle ühe tiiru vastu ei pidanud, sest metall tundus kuidagi liiga väsinud ja kogu see värgendus kõikus, aga teised said ka kahe tiiruga kenasti maa peale tagasi. Siis tegime vaba aja.

Otsustasime Mihkliga natukene matkata -- ronida läänes asuva suure mäe otsa. Eemalt vaadates tundus mäe otsas olevat meeletu kõrghoone, lühinägelik silm muidugi seda ei haaranud, et tegemist oli pooleli hoonega, mis kippus juba lagunema. Ronisime mööda mäeveeru üles. Ette jäid teed, mis olid juba rohtunud, platsid ning üks põlenud ja lagunenud amfiteaterlik väliteater. Edasi jagunes tee kaheks ja lõpuks jäi alles vaid rada, mis viiski selle hoone küljele. Arvatavasti jäi hoone pooleli nõukogude aja lõpuga seoses, aga vähemasti ehitustegevuse algus oli küll suurepärane olnud. Maja rabas esmalt massiivsuse ja monumentaalsusega, siis aga esimese korruse seintel oleva grafitiga. Veider, et mingi hoone asub linna ja vaate suhtes nii heas kohas ning seda võimalust pole ära kasutatud.

HOONELAHMAKAS NÕUKAAJAST

Õhtul mängisime kodus koos Massandra särtsaka portveini, juustu, kartulipelmeenide (lihaga pelmeen ei olegi kõige tavalisem, seda tuleb otsida ja vähem eeldada) jms saatel kaarte ning Anti jutustas paeluvalt geoidide imetabasest maailmast.

Tulevikuplaanidest:
1. kolme ööd linnas alkoholita üle ei ela
2. edasi tuleks minna Sudakki (olla 3 päeva)
3. Sudakis olemise ajal käia Feodossijas
4. homme uurida marsade Sudakki mineku aegu
5. homme liikuda äkki Gurzufi?

trollisõit Simferopoli vaksal - Alušta 6 UAH
majutus Aluštas 30 USD/öö
vaateratas 5 UAH
2 krepkije't Massandra portveini 30 UAH
arbuusikilo õhtul 3 UAH, päeval 2 UAH
hapukoor 5,5 UAH
juust ca 8 UAH
banaanimahlaliiter 7 UAH
kartulipelmeenid 5 UAH

3. päev

.................................................................................................

KIIEV-SIMFEROPOL

KALJAMASINAD :)

Öösel sadas maha meeletu sahmakas vihma, aga hommikul olid alles vaid mõned loigud. Soojus oli vägev. Hommikuks mõtlesime teha kuningliku pakimakaroniroa koos kohalikust poest ostetud mitte just odava singiga. Sink tundus pakis olles veel söödav, aga kui selle servast lahti lõikasime, kobrutas selle peal rasv ja liha tundus ka kuidagi väga koeravorsti meenutavat. Otse loomulikult oli lõhngi imelik. Kitsejuustu ja muude imelike asjade pealt on aga teada, et kõik, mis lõhnab imelikult, ei pruugi imelikult maitseda. Mihkel proovis ja arvas, et seekord on tegemist erandiga. Säästlike eestlastena asetasime singi õrnalt sügavkülma, et ta parema välimuse omandaks, kui uued korteriüürijad maiustada tahavad.

VAKSALIS. MÕNI INIMENE...

Rong läks keskvaksalist teele umbes 20.20, korterist lubati meil lahkelt lahkuda aga hiljemalt kell 12. Olime kavalad ja viisime asjad keskvaksalisse hoiule. 1. vaksalihoone oli midagi Balti jaama sarnast ja seal pakke hoida ei saanud. 2. hoone oli juba massiivne, varustatud mitme saaliga, teisele korrusele viiva eskalaatoriga ja üle rongide juhtiva koridoriga. Pakke sai anda keldris asuvasse ruumi, kus pidavat olema kaamera. 6 grivna loovutamise tasuks andis mutski kaks nõukogudeaegset 15-kopikalist. Esimene tuli sisse panna pärast koodi sisestamist ja siis uks kinni lüüa, teine aga sisestada asjade kättesaamiseks. Eriti turvaliseks tegi asja see, et kuskil kaameraid näha polnud ja kopika(te) kaotamise eest oli trahv vaid 8 UAH. Tea, mis summa eest see uks avanema hakkab... Meie asjad olid õhtuni kenasti kapis, nii et kurta pole midagi.

PAKIHOIUS PAKENDAMAS

Pärast pakkide äraandmist uurisime ka rongiplaani, kus meie rongi taha ei olnud märgitud mitte väljumisrada, vaid arusaamatu lühend. Vabast kassast küsides saime muidugi sõimu osaliseks -- miks me infost ei küsi. Hakkasime infot otsima, kuid päris raske on nii suurelt alalt midagi sellist leida, kui viiteid pole. Lõpuks saime ühelt toiduputka tädilt teada, et meil pole vaja muretseda, sest rongi rada kuulutatakse välja alles 40 minutit enne rongi väljumist.

Kuna õhtuni oli terve päev aega, mõtlesime linna peal aega parajaks teha. Esmalt jäi vaksalist peatus tagasi ülikooli juures kaardilt silma ülikooli botaanikaaed. See oli aga kinni. Ümber aia linna poole kõndides võis vaid varbade vahelt näha, kui lahedad õllejoomisnurgad ja jäätiselimpsimispingid seal näha olid. Kui see lahti on, tasub sinna kindlasti minna. Ülikooli ees olevas pargis tegime peatuse. Vaatlesime kohalike vanemate meeste tavalist päeva. Pargis olid nimelt üles pandud lauad, kus on ideaalne malet mängida ja vaikselt õlut libistada. Seejärel mõtlesime pilgu peale visata presidendi paleele, aga sinna me ei jõudnudki, sest taas hakkas vihma sadama. Vihmase aja veetsime meeletusuures kaubanduskeskuses, mis asus maa all.

Siis oli aeg end rongi peale seada. Vaksal oli inimesi täis ja kuna me varuga tulime, saime lihtsalt inimesi jälgida. Hästi põnev seltskond, vastu tuli ka moslemeid, rätid peas ja puha. Siis kuulutati välja meie rongi rada ning oligi aeg pakid välja võtta ja rongile minna.

KLASSIKALINE KUPEEVAADE

Meie vagun kandis numbrit 1, mis tähendab ju muidugi seda, et see on rongi viimane vagun, mistõttu me kõndisime pikalt-pikalt. Rong oli selline, nagu need rongid siingi Vene ajal ikka olnud on. Kupee lõi esmalt pahviks: alumised istmed 45 kraadi peale tõstetud, aknal eesriided ees, põrand räpane, ruum pime, kui aga maha istusime, polnudki asjal häda. Natuke õlut ja kaardimängu ning uus kodu oligi kodustatud. Päikeseloojangus Krimmi suunas sõitmine oli igal juhul väga mõnus, eriti seepärast, et tänapäevane uuendus on konditsioneer. Vahepeal tuli küll uks kinni tõmmata, sest kohalik kultuurrahvas võttis vetsust viimast, aga siis koristati see jälle ära ja hais vaibus mõneti. Muidu arvasime, et rongisõidust saab ränk küpsemine, aga asi ei olnudki nii hull.

Rongis sai ka kõvasti üllatusi. Anti läks mingil hetkel vetsu, siis aga tuli korraks ukse peale ja hüüdis: "Kohe tuleb!" Meie vastu, et misasi. "Oodake!" Paar hetke möödus, siis ilmus kupee uksele Vene õigeusu papp, sahmas püha veega ühele poole ja siis teisele poole. Seejärel ta lahkus ja uksele ilmus teine vaimulik, saateks kast ja soov, et me midagi annetaks. Anti rääkis hiljem, et kui ta vetsu poole teel oli, oli papp talle hullu sahmaka vett näkku visanud. Meie kõige õnnistatum! :)

Öö möödus suhteliselt valutult. Uni oli küll rongi vappumise tõttu rahutum, aga magada sai ikka.

tee rongis 2 UAH
keskvaksalis pakihoid 6 UAH (mündi kaotamine 8 UAH)

2. päev

.................................................................................................

KIIEV

SÕIT METROOSSE

Päev algas eelmisel päeval Medoki poest ostetud pappviinerite (suht maitsetud, kest tuleb maha koos lihaga, poes ühed kallimad muide) ja kartulipudruga, mis targu Eestist kaasa võetud.

Seejärel võtsime suuna rongipiletitele. Nood olid varem ära tellitud, nüüd tuli neil lihtsalt järel käia. Hoone oli Palas Sportu juures, aga kuna tegemist on täis ehitatud ja ehitatava väljakuga, siis pidi seda kõvasti otsima. Kaardi pealt välja loetud märge "paralleeltänav" oli käärude ja x suunas keeramiste tõttu seepärast natukene ebatäpne. Rongipiletitega äritseva firma koduhoone oli midagi teenindusmaja sarnast -- kõrged laed, valvelauaätid, lagunenud kunstnahksed tugitoolid, betoonplaadid... Õnneks diil taas pidas, nii et piletid saime kenasti kätte.

Seejärel otsustasime Kiieviga tutvuda. Näiteks vaadata, mis värk jõe juures on. Metrooplaan, mis on muidu tõeliselt tore ja kasulik, osutus aga veidi ebatäpseks, nimelt olid marsruudid "kergelt" lihtsustatud, nii et kui meie mõtlesime jõuda kesklinna jõe äärde parki, astusime välja keset karupeed, kus silla alt läks mööda trammitee, mida mööda sõitsid harvad jalgratturid, tee oli asfaldita ja õitses rõbalka. Anti oli muidugi silmapilk armunud ja kõndis läbi selle paralleelselt jõega linna poole olulisemalt aeglasemalt, kui sellise palava ilmaga oleks võinud. Kogu turg läbitud, ilmnes, et turu taga jätkub karupee, ning tuli tagasi astuda, et metrooga asustuse juurde jõuda. Päris põnevad kalavõrgud olid müügil. Ja muu ka muidugi!

Seekord viis linna- ja metrookaardi võrdlemine meeldivalt sihile, ning uuesti ilmavalguse kätte astudes leidsime endid juba kesklinnast. Vasakul mäe otsas tundusid olevat põnevad hooned, nii et hakkasime rõõmsalt mäkke rühkima. Enne tegime muidugi tee ääres kohvipausi. Kui mööda Andrejevski tänavat edasi tatsasime, läks turismiputkade rida aina tihedamaks ja turiste hakkas üha enam nina ees ähkides mäkke rühkima, seega tundus, et oleme teel mingisse põnevasse turismimekasse.

EKS IGA ASI OLE MILLEKSKI KASULIK...

Siinkohal peaks mainima, et mina läksin Kiievisse ilma igasuguse kodutööta, seega oli meil pidevalt põnev. :) Tuli välja, et tegemist on Kiievi ühe vanema tänavaga, mille äärde koondub galeriide, kirikute ja muuseumide paremik. Meie käisime Püha Andrease kirikus (põhimõtteliselt sai seal olevalt vaateplatvormilt veidi nuditud vaate linnale ja kirik ise oli seest lakooniline), mingis galeriis, kus oli väljas põnev graafika, ja ajaloomuuseumis.

Ajaloomuuseumis pileti ostmine oli ka põnevam, kui võiks arvata. Piret arvas, et ISIC-kaart annab ehk soodustust, ja näitas seda tädile. Tädi küsis, kas ta on Ukraina üliõpilane. Well, hädisest keeleoskusest võis seda muidugi välja lugeda, et kohalik. Eitava vastuse peale teatas tädi, et siis soodustust ei saa. Taga olev vene paarike muigas koos meiega, et ainult Ukraina üliõpilased on üliõpilased. Muuseum oli väga lahe, selline hea algus järgnevale, sest seal oli Ukraina mineviku kohta olemas hästi hea ülevaade. Põnev saal oli see, kus seisis tsaari kaarik. Selle saali tädi rääkis pika jutu sellest, kuidas kaarik Peterburist üle kuu aja Ukrainasse sõitis ning mil moel see kulla ja karraga kaetud oli. Peale selle tegi ta meile selgeks, et Ukraina on kõiki ümbritsevaid riike mõjutanud, nii et põhimõtteliselt ongi Ukraina Euroopa absoluutne kese. Väga laheda jutuga tädi oli. Ukrainalikult jutukas. Muidu olid muuseumis tädid hoopis teistsugused kui Eestis. Kui siin istub tädi nurgas ja vahib blaseerunud ilmel vastasseina, siis seal kappavad nad ringi, hurjutavad, kui neile midagi ei meeldi ja on üldse väga aktiivsed kaasa liikuma. Selle muuseumi eripära oli veel see, et seal ei saanud pildistada (kas oli pilet kallis või oli see keelatud -- ei mäleta), mistõttu olid nad eriliselt hea ninaga, kui kuskil oli tunda kaameralõhna. Selle ennetamiseks tuli tempokalt ees joosta, jätta teine nurga peale luurele ja siis klõpsutada.

N-ö kõrgest linnast tavalise poole astudes leidsime tee pealt laheda söögikoha nimega Idalna Škvarovska Pizeria n3, kus müüdi odavat suppi. Koos mahlaga läks see maksma 8 grivnat (selgituseks: hiljem sai vaid supi heal juhul sama rahaga kätte). Teenindaja oli aga selline, et alguses saime aru, et ta on meie peale kohutavalt pahane, sest ta nõudis kiiret otsustamist ega olnud üldse aldis selgitama, mida ta müüb, seejärel aga mõistsime, et ta tahtis lihtsalt, et asjad kiiresti liiguksid.

Kui esimesel päeval nägime Kiievit vaid vilksamisi, siis nüüd oli aega ka vaadata. Kiiev on igati euroopalik suurlinn, aga mõnikord üllatavalt mustad tänavad ja pidevad tänava ääres mõttetu sodi müüjad (näiteks meie kõrvaltänaval müüs tädi kahel päeval järjest oma kettaga iidvana telefoni lihtsalt liniku peal) andsid aimu, et Euroopani on veel meeldivalt palju aega. Tegelikult on Kiiev väga lahe, inimesed agarad suhtlema ja aitama, kui mure hingel.

Omaette teema on metroo. Kui Kiievis metrood poleks, oleks seal võimatu elada, sest liiklus ja inimmassid on lihtsalt nii tohutud. Metroojaamu on maksimaalselt kahel tasandil, pilet annab aga õiguse liikuda nii, kuis tahad, maksad sisenemise ja väljumise eest. Jaamad on erinevalt kujundatud: meie kohtasime nii tavalisi lakoonilisi jaamu, mõningate viisnurkade ja kangelastega jaamu (Vokzalna) kui ka üht rängalt kullatud tumeda tooniga plaatidega jaama, mille peakoridori tagaseinas kõrgus inimesepikkune Lenini nägu (Teatralna). Nõukogude ajal oli ikka võimsalt asi ette võetud... Metroojaamad ja eskalaatorid (süsteem selline, et sisenedes on üks pikk eskalaator ja hiljem väiksemad, kui on ümberistumine) andsid umbkaudu aimu, k u i miljonilinn Kiiev tegelikult on. Näiteks saime õhtusel tipptunnil nautida eskalaatorile saamise järjekorda. :)

Kuigi Kiievi maapealne liiklus on suhteliselt hullumeelne, on autojuhid üllatavalt rahulikud, signaalitavad vaid äärmisel vajadusel ja kui sõidavad kõnniteel, hiilivad vaikselt sabas. Kiievis sõidavad ringi ka täiesti arusaamatud karp-bussid, Pireti sõnul ratastega R-Kioskid. Capri "autode" suuremad vennad vist...

ÕHTUL POES (ESIPLAANIL KEEDETUD MUNAD!)

Püha Andrease kirik-muuseum 6 UAH
ajaloomuuseum 14,4 UAH
cappuccino kohvikus 12 UAH
Coca-Cola kohvikus 8 UAH
supp ja mahl odavas kohvikus 8 UAH